Tromso Skyrace 02.08.2015

Mis ning miks midagi sellist üldse teha? Tegemist Põhja-Norras toimuva mägi-maastikujooksuga ("skyrunning"), mille vältel tuleb läbida ca 45 km ja võtta üle 4000 tõusumeetri ning üle 3000m languse. Üritus kvalifitseerus skyrunning'u ametliku organisatsiooni maailmakarika etapiks. Pool-juhuslikult registreerinuna ning selles vallas kogenematuna otsustasin sel aastal minna veidike uljaks ja proovida hobide - jooksmise ning mägimatkamise - ühendamist. Kaks eesmärki: 1. kogemus, 2. läbida trass ükkõik millise ajaga. Teisisõnu, projekti eesmärk oli saada loodusega üheks ja ennast proovile panna :)

Ettevalmistus. Erilisi ettevalmistusi teinud ei olnud, va mõned ultra'ks nimetatavad pikemad trennid-orienteerumised, et keha pikalt (8h) töös hoida. Viimati mägedes matkamas (mitte jooksmas) käisin kevadel Itaalias. Varusin enda arust seljakotti piisavalt sporditoitu ja juua. Niipalju oli kah mõistust peas, et ostsin mägijooksuks sobilikud jalanõud. Transport oli autoga Tallinnast Tromsosse, öösel Soomes telgis ja võistluseelne öö kämpingus.

Samuti suurendas väsimust stardipaika kõndimine mäest üles. Korraldajad kutsusid seda kergeks soojenduseks, mis tähendas siis ca 400 m üles matkamist. Gondel ei pidavat nii vara töötama ja pealegi jõudsime eelmisel õhtul nii hilja, et ei jõudnud briifingule ja seetõttu polnud mul stardinumbrit, mis tasuta gondlisõidu pidi lunastama. Seega jõudsin stardialasse higist nõretades :) ja üsna väsinuna. Ka kaks teist eestlast olid stardis.

Gear

Rada. Võistlus oli korraldatud selliselt, et tuli joosta kokku kahe mäe tippu, mõlemad alla 2000m kõrged. Algus ning võistluskeskus oli Tromstaldstindeni mäe jalamil Tromso külje all, edasi kulges üles laskumise kohani,  järsust nõlvast lumel mõnisada meetrit alla köie abil. Siis kahe mäe vahel läbi metsa ja jõgede raskema, Hamperokkeni nimelise, mäe juurde: lauge tõus, millele järgnes tehniline kaljuronimisega tiputõus kuristike serval ning köite abil, alla tagasi ja uuesti üles esimese künka peale. Jooksul olid ajalimiidid erinevates vahepunktides nii nagu all skeemil.

Foto: http://tromsoskyrace.com/ 

Veel üsna optimist

Epic fail? -"Complete and total failure when success should have been reasonably easy to attain" (Urban Dictionary). Mõistsin üsna peatselt, et erilise mägijooksu ettevalmistuseta pole sel võistlusel minu jaoks jooksmisega väga suurt pistmist. Varasem Nepaali mägedes matkamise kogemus ning läbitud maratonijooksud või 63 km pikkused lauged orienteerumised tähendasid sellel võistlusel praktiliselt mitte midagi. Vajalik oli treenida mäkkejooksu ja mõista kaljuronimise algtõdesid: mõlemad puudusid minu menüüst.

Kultuurišokk. Pärast paari tundi üles sörkimist ning kiiremat kõndimist tuli esimene tõsisem laskumine lumel ja allajooks. Olin vaatamata korralikule joomisele kaotanud päris hulga vedelikku, suur osa kaasa võetud energiat oli juba tarbitud. Allajooksul töötab lihaste mootor pehmelt öeldes "veidi teistmoodi" kui lihtsalt tasasel Eestimaal nühkides. Sain juba mõne tunni möödudes pärast starti nii korralikud krambid sääremarja, et karjusin maas ja teised jooksjad tulid mulle abi pakkuma ja soovitasid vett juua. Jõin veel ja võtsin kotist magneesiumi ampulli. Libedad kivid tundusid kohati sellised, et kuidas siin üldse liikuda saab. Vihma tibutas ja kogu senine jooks oli pilve sees ehk pilves. Läksin edasi, mõttes muie: kõigest 10 tundi veel ja siis on kõik.

Kahe mäe vahel oli mets, kus tuli joosta läbi kergevooluliste jõgede, vesi kohati põlvini. See tundus  juba läbitu kõrval üsna tühine mure. Kõik vesi mägedes oli joodav, seega viskasin mõne jõe juures vett suhu, sest seljas kantud veevarud olid otsakorral. Metsane rada mägede vahel oli kergeks sörgiks täitsa sobilik, kuigi korraldajad olid ka seal lipukesed asetanud mitte teerajale, vaid metsikusse loodusesse. Vahepunktis sain varusid täiendada, et vaatama minna, mida teinegi mägi endast kujutab. Tundus justkui, et sain kultuurišokist üle. Eksisin :)

Hamperokken summit - koht, kus kogeda, mida tähendab sky"running". Algus oli kõik väga kena. Pärast vahepunkti oli tükk aega jälle tunne, et energiat on. Siis hakkas järsku väga kiviseks minema. Suured libedad kivid, mida mööda üles turnida. Ja siis tuli see osa, mida korraldajad kutsusid rajaprofiilil "technical climbing". Millegipärast olin seda iseenda jaoks lahti mõtestanud kui keerulisema matkana või kergemat sorti turnimisena - umbes nii, nagu kooliajal sai Tartus või maal  sõbraga turnitud :). Selgus tõsiasi, et kaljud läksid kohati vertikaalis üles ja viimasel otsal oli vaja köie abil keha üles tõmmata ja sealtsamast alla tulla. When was the last time you did something for the first time? Linnuke kirjas.

Adrenaliin ja kuristikud, mille põhja polnud udu tõttu näha ja kuhu sattuda ometi tundus hõlbus, olid õõvastavad. Arvasin, et ma ei karda kõrgust, eksisin. Liikumine muutus tõeliselt aeglaseks. Kuna olin mitmeid kordi läbi lume ning külma vee tulnud, oli keha külm, väga külm. Mida ülespoole, seda külmemaks teatavasti mägedes läheb. Kuigi seestpoolt tootis organism küll sooja justkui juurde, olid ka higist nõretunud riided pigem külma-allikaks. Hirm nähtamatu kuristupõhjaga lähemalt tutvust teha, külmatunne ja 5-6 tundi harjumatul maastikul olemisest tingitud vaimne väsimus ning füüsiline kurnatus tekitasid hetkelisi helide ning visuaali võnkeid, mida täpsemini kirjeldada ei oskagi. Las ta jääb. Võtsin kalli ajahetke ja lasin endast enne viimast tiputõusu koeraga Norra meditsiinitöötajal pilti teha:

Hetk enne Hamperokkeni tiputõusu

Iroonia seisneb selles, et tavainimese jaoks on skyrunning kõike muud kui jooksmine, kuid tervele mõistusele jääb arusaamatuks tõsiasi, et valdkonna kiiremad ka sellistes kohtades siiski midagi jooksusammu-sarnast teevad. Kiireim mees, Londonist, läbis seekord raja veidi üle 6 tunni. 

"You did not make the last cut-off time"ütlesid korraldajad mulle. Ehk teisisõnu, olin elusalt ja tervelt küll mäest alla jõudnud, kuid vahepunktis ei lastud mul lõpuni minna, sest olin 18 minutiga ületanud viimasele kontrollpunktile ette nähtud ranget ajalimiiti. Võtsin koju seekord kaasa hindamatu kogemuse ürituselt, mille olin endale selgelt liiga optimistlikult valinud. Samas sai suurem osa siiski kaasa tehtud. Päris paljud jooksjad said kirja DNF ("did not finish"), kokku lõpetas 111 jooksjat. Nende pisaraid tuleb tunda järgmisel korral, kogenuma, treenituma ja küpsemana. Palju õnne kahele teisele eestlasele, kes raja läbisid umbes 12 tunniga. Ise olin seekord rajal kokku 8 tundi ja 18 minutit.

"The Tromso VK and Skyrace have represented the most challenging races in skyrunning history, a sure sign skyrunning contintues to hold true to its mountain heritage", International Skyrunning Federation

Vaata ka ametlikke videosid.

Jooks ümber Saadjärve

2.Suvejooks ümber Saadjärve toimus 25.juulil 2015

Sellele jooksule registreerusin ma tegelikult alles jooksu toimumisnädala alguses ning sellest tulenevalt mingeid erilisi ajalisi eesmärke mul jooksuks seatud ei olnud, sest arvasin, et eelmisel aastal joostud tulemust ma ilmselt ei ületa. Seega planeerisin, et läbin jooksu sellises mõistlikus tempos koos isaga joostes. 

Jooksupäeva hommikul sai kohapeal valitud ilmale vastav riietus ning tehtud harjumuspärane soojendus. Väga meeldiv oli, et ilm oli võrreldes eelmise aastaga jahedam, ehk mõistlikkuse piires soe - temperatuuri vähem ja tuult rohkem. Starti läksin viimaste hulgas ning võtsin koha sisse isa kõrval üsna võistlejaterivi lõpuosas.

Kuna asusin stardis tagumises otsas, siis läks meil stardijoone ületamiseni ja jooksma hakkamiseni veidike aega - see kajastub ka esimese kilomeetri läbimise aja. Isaga koos joostes tulid meil kilomeetriaja kusagil sinna 5:15 kanti, kuid esimese kilomeetri läbimiseks läks veidi üle 6 minuti. Aga kuna me kumbki "võidujooksmisega" ei tegelnud, siis polnud see kerge ajaline kaotus määra. Pealegi, tagant alustamise eeliseks oli see, et saime järgnevad 7 kilomeetrit neist jooksjatest mööda joosta, kes meile sel ees vastu tulid :)

Nii meil see jooks siis kulges peaaegu esimesed 8 km, puhusime juttu, möödusime "konkurentidest" ja joogipunktis jõime. Järve tagumises otsas, natuke peale pööret Tabiverest Elistvere poole juhtus aga see, millega ma arvestanud ei olnud, isal nimelt hakkas vana spordivigastus taas tunda andma ja tema võttis tempo tunduvalt alla. Kuna mina aga nii aeglaselt joosta ei tahtnud ja üksinda rahulikult tiksuda ka mitte, siis mina hoopis kiirendasin ja tõstsin järgnevate kilomeetritega tempo sujuvalt kusagil 4:30 kanti. 

Järgneva kümne kilomeetriga tegin isaga sisse sellise vahe, et finišis oli meie ajaline vahe 15 minutit ning meie vahele jäi veidi rohkem kui 150 jooksust osavõtjat. Viimase lõpusirge peale Kukulinna juurest mäkketõusu ning pööret Äksi poole läbisin isegi 3:30 lähedases tempos. 

Lõpptulemus siis seekord selline, et ajaga 1:24:48.7 sain 154.koha, mis oli eelmise aasta 1:19-st vaid 6 minutit kehvem ning keskmine kilomeetri aeg tuli sealjuures 4:51 - seega saan nädalavahetuse jooksuga ainult rahule jääda :)

Kaberneeme rogain

18.juulil toimus Kaberneemes selleaastane OK Orion rogain, millest "Seakisa" edukalt osa võttis.

Seekordset juttu peab vist tegelikult alustama sealt, et kuna Miikol oli juba varasemast ajast augusti algusesse planeeritud väike maraton kõrgustesse, siis pidin teda kevade lõpupoole korduvalt veenma, et Kaberneeme rogainile minek vaid kaks nädalat enne maratoni on tegelikult ikkagi väga hea mõte. Ühel juunikuu päeval saabus mulle aga järgnev rõõmusõnum: "8h, aga vaikselt :)", mis andis rohelise tule 8h rogainile registreerumiseks...mõeldud-tehtud.

Raja planeerimiseks oli klassikaline 1h ning kaart ise nägi välja järgnev:

Planeeringu tegime sellise, et see läbis kõiki punkte - nagu ikka :) Tagantjärgi vaadates tegime muidugi osades lõikudes suhteliselt kehva planeeringu, praegu läheneksin sellele kaardile veidi teistmoodi. Aga mis seal ikka plaan sai tehtud nii, et rohkem oleks mööda teed jooksmist ja vähem võsas ragistamist ehk nii nagu meile teoreetiliselt sobivam peaks olema.

Kuna võistkonna peale pidi sellel rogainil olema üks SI-pulk, siis jaotasime rollid nii, et mina olin kaardilugeja ja Miiko piiksutas jaamades.

Meie üllatuseks käis "stardipauk" mõned minutid enne õiget aega ja paistis, et me ei olnud sugugi ainukesed, kes selle tõttu starti hilinesid ja oma SI-pulka siis alles nullisid ja kontrollisid sel ajal kui teised juba jooksma asusid. 8h puhul see minut muidugi erilist rolli ei mängi läbitava distantsi osas, kuid selline ebasünkroonne ajavõtt võib finišis lõpuks mõned punktid ikkagi maksma minna.  

Edasine on juba ajalugu ja ma päris täpselt ei teagi kuidas seda kokku võtta ja emotsiooni ning toimunu edasi anda.

Igaljuhul, juba esimestest punktidest alates olime kaardiga väga heas kontaktis, kõik kulges ladusalt ja punktid tulid suhteliselt lihtsalt kätte. Kaardi põhjaosas olid punktid lihtsalt leitavad ja erilist vaeva ei pidanud nende otsimisel nägema. Ainuke eredam hetk oli punkti 43 minek ja tulek, kuna see kulges mööda enam-vähem kuiva kraavipõhja, sest siht ise oli kaetud kõrge taimestikuga ja seal oleks jooksmine olnud kindlasti aeglasem. 

Etapp 44-73 - esialgu planeerisime oma jalad võimalikult pikalt kuivad hoida ja kaardi järgi läks punkti 73 justkui ilus metsatee aga Suurlageda oja ületamiseks pidi ikkagi valima kas teha märjaks vasak või parem jalg. Mõttest, et "jalad märjaks alles soos" kujunes seega välja hoopis midagi vastupidist, sest üks jalg sai meil märjaks siis kui joostud oli veidi alla tunni. Muide, valisime mõlemad võrdsuse huvides vasaku jala. Põhjapoolses joogipunktis (stardist ca 1:45) tegime kiire "tankimise" ja varude kontrolli - joogikotti midagi lisada ei olnud vaja, sest selleks hetkeks ei olnud sealt veel eriti midagi kulunud. 

Edasi Jägala-Joa poole liikudes jätkus kõik enam-vähem samamoodi, ainuke viga mis siin tehtud sai oli punkti 54 liikumisel kompassiga võetud suund, mis kaldus veidike liiga palju läände, ja nagu näha siis oleks "tänu" sellele kadakasel väljal punktist peaaegu mööda jooksnud, õnneks paistis see legendis märgitud suur kivi kaugele ja ajaline kaotus ei tulnud suur. Linnamäe HEJ paisul oli veel isegi aega, et selfi teha :)

 

 

 

 

Punkt 37 asus keset jõge oleval saarel ja kui juba kohale olime jõudnud, siis Miiko pidi järelikult sellel läbi jõe seal järel käima :) Vahepeal sai täis neli tundi rogainimist ja kuna olime ilusti planeeritud graafikus, siis tegime väikse puhkus-venitus pausi enne punkti 53. Punkt 46 oli vist kogu rogaini vältel see punkt, mille otsimise peale kulus meil kõige rohkem aega. Tead, et oled punktist umbes 50-100m kaugusel aga mitte ei saa aru, et kus see täpselt olla võiks - kõrge alustaimestik, palju võistkondasid siin-seal ragistamas, palju väikseid sissetallatud radu, kohati mudane maapind, legendis märgitud kiviaiad maastikul vaevumärgatavad - ühesõnaga: mõnus :)

Enne punkti 45 minekut peatusime teises joogipunktis ja täitsime oma veekotte ning tegime strateegilise otsuse, et kuna rappa punkti 70 järgi läheme kindlasti ja kõiki punkte ajalimiidis nii kui nii võtta ei jõua, siis jätame kaardi lõunaservas oleva punkti 49 vahele. Oleks võinud ka teisiti teha ja hiljem kaardi keskosast mõned lihtsamad punktid lisaks võtta aga lisaks 49-le aga siis oleks algne planeering juba pidanud olema veidi teistsugune ja selle 52-70 komplekti võtmine tundus ikkagi kuidagi ahvatlevam.

Rabas ei tulnud jooksmisest suurt midagi välja, seal pidi rohkem vantsima ja vaatama, et mätastel ei komistaks ning võimalusel murakaid sööma - olgu öeldud, et neid jagus :) Rabas käik võttis meil ajaliselt umbes 45 minutit ning kuna rabast väljudes oli kontrollaja täitumiseni jäänud veel kaks tundi, siis pidasime ka punkti 61 võtmist liiga ajakulukaks.

Taaskord kaardi keskossa jõudnuna ning finiši poole liikuma hakates otsustasime jätta võtmata veel lisaks punktid 47 ja 33. Muide, seekord siis läks sedamoodi, et Miiko vaatas kella ning tahtis esialgu ka punkti 64 võtmata jätta ja otse punkti 32 joosta aga mina veensin ta selles osas ümber. Punktist 31 punkti 22 liikuma hakates tahtsin korra teerajal millegipärast valele poole minna aga usaldusest kompassi vastu keerasime siiski otsa ringi ja läksime põhja poole.

Viimasel kilomeetril tee ääres joostes võtsime veel tempo korra sinna 4:10min/km kanti, sest nii sai rogaini alguses ju kokku lepitud, et lõpus sellist "nalja" teeme.

Lõpetasime ajaga 7:51:19 ning kogusime 152 punkti, mis andis üldkokkuvõttes tubli 6.koha (MM klassis 4.koha) - mis tähendas, et poodiumile ei saanud aga söögiisu on mul nüüd paar päeva ikka väga hea olnud. 

Kokku läbisime rajal oldud aja jooksul umbes 61 kuni 63 km, oleneb kas uskuda rohkem minu või Miiko GPSi. See 60+ km jooksmist maastikul ei mahu muidugi vist väga kriteeriumi "8h, aga vaikselt :)" raamesse. 

Võib juhtuda, et järgmine "Seakisa" rogain saab olema sügisel Nõva TAOK :)