16.09.2015 Tallinna linnasprint

Kevadel sai ühekorraga registreeritud tervele Linnasprindi Tallinna hooajale. Kuna selle (paaris)orieneerumise demoürituse sügisene etapp toimus vaid loetud päevad peale SEB Tallinna maratoni, siis alguses Miiko tõrkus verbaalselt seda väikest vanalinna ringi kiirema tempoga jooksmast - lubas vaikselt sörkida...ja lubas seda korduvalt. Mina aga muudkui ässitasin teda takka, et "kui täiega ei pane, siis me ju ei võida"...ja tegin seda korduvalt. Tegelikkuses olin juba enne starti harjunud mõttega, et "heakene küll, kui ei jookse, siis vähemalt tiksume selle raja soliidselt läbi."

Saime siis Miikoga kolmapäeva õhtul peale tööd Vabaduse väljakul kokku ja tegime hästi lühikese soojendusjooksu ja venitamised. Panime numbrid ette, võtsime registratuurist kompostrilipiku, jaotasime tööülesanded (Miiko veab ja komposteerib, mina planeerin ja loen kaarti) ning suundusime starti. 

Kui meile startides kell käima pandi, siis haarasin kaardi ja esialgu kusagil 100 meetrit oli tõesti sörkjooks, mille jooksul panin paika generaalplaani, et Toompeale me ei tõuse ja teeme all-linna puhtaks - nii saime kätte mõlemad kohustuslikud ja ülejäänud vajalikud punktid ning ei pidanud veel väljapuhkamata jalgadele tõusu/langust tegema. Kui plaan tehtud, siis juhtus midagi mõnes mõttes ootamatut - Miiko hakkas jooksma ja võttis nn "veduri" kohustust ikka päris tõsiselt. Sain aru, et tema lubadust "kergest sörgist" uskudes olin seekord petta saanud. Pidin kohati ikka täitsa pingutama, et temast mitte maha jääda ja lõpumeetritel olin suisa hingetu - pulss sai viisakalt ikka üle 180 tõstetud. Põhimõttelisi vigu me orienteerudes ei teinud ja see tähendas, et kui me lõpetasime oma ca 3 kilomeetrise ringi, siis tõusime oma tulemusega 12:26 vähemalt esialgu liidriks.

  

 

Selline virtuaalne liidriks olemine tähendas aga seda, et me ei saanudki igaks-juhuks kohe minema minna ja pidime võistluskeskuses passima kuniks meie aeg üle joostakse, või siis autasustamise ära ootama. Kõhutunne ütles kohe, et ilmselt esimeseks me siiski ei tule, teiste kohtade osas ei osanud me aga midagi arvata. Esimene tiim, mis meid edestas suutis seda teha vaid kuue sekundiga - see tekitas teatava elevuse, et äkki me siiski seekord jõuame ka poodiumile. Viimaste võistluspaaride seas startinud kaks meespaari jooksid meie tulemuse aga veenva eduga üle ning seega kukkusime lõpparvestuses neljandaks - nii juhtus ka kevadel ning ka seekord jäid šampoonipudelid meile kättesaamatuks...veel. Aga me tahame ennast parandada selles osas.

sprindiässad ootamas oma lõppskoori

13.09.2015 SEB Tallinna poolmaraton

Kui tervet ei jõua, tee pool!

Maratonirajale meelitajaid tuleb ette üha tihedamini ja seega võib isegi juhtuda, et varsti ma siiski murdun ja oma debüüdi sel distantsil ka teen. Aga, maratoni läbimise osas on mul mõned omad mõtted - esimese tahaks kogemuseks kusagil väiksemal võistlusel rahulikult tiksuda või siis joosta kohe esimese korraga alla 3h :)

Ehk siis, augusti alguses, kui olin "suviselt puhkusereisilt Norrast" naasnud, tegin strateegilise otsuse ning registreerisin end SEB Tallinna maratonil poolmaratoni distantsile. Olgu kohe ära märgitud, et mingisugust erilist ettevalmistust ma selleks võistluseks ei teinud - trennid jätkusid enam-vähem tavapärases mahus. Jooksule eelneval õhtul klassikaline "pastaparty" jooksusõprade seltskonnas siiski toimus ja see oli üks äraütlemata muhe oleng, kus sai järgneva päeva eesmärkidest, plaanidest ja strateegiatest pajatatud.

Jooksupäev algas nagu ikka - äratusega :) Väike söök-jook ja muud tavapärased jooksu-hommikused protseduurid ning seadsingi juba sammud kesklinna poole. Jõudsin kohale umbes-täpselt nii, et nägin Toompuiestee ja Kaarli pst ristumiskohas esimest ringi lõpetavaid maratonijooksjaid alates liidritest kuni umbes 4h grupini, kus jooksis mu nõbu Maigi oma esimest maratoni. Sinna kuhugi vahele jäi ka 3h grupp naerusuise Miikoga :) Ergutasin kõik möödujaid eestlaslikult laisalt - vaikides, naeratusega näol.

Edasi kulges kõik taaskord oma rada pidi: väike soojendusjooks, wc, pakihoid, liikumine starti ja venitused. Kuna kuulusin oma stardinumbri järgi esimesse stardigruppi, siis sain kohe peale stardipauku jooksma asuda. Esimesel paaril kilomeetril toimus tavapärane "tõmblemine", hoidsin end pigem tagasi ja jälgisin, et mul tempo liiga kõrgeks ei läheks. Valisin välja endale sobiliku tempoga grupikese ja lasin sellel grupikesel endale siis tempot teha. Hea mugav ju joosta, kui ei pea ise oma kiirust jälgima.

Kilomeetrid möödusid kui linnulennul ja igas joogipunktis tankisin end topsikese veega. Ega suurt midagi põnevat justkui ei toimunudki, muudkui jooksed ja jooksed. Kusagil seal kolmanda joogipunkti läheduses hakkas väike vetsukas pakitsema. Mõtlesin, et mis seal ikka, kannatab vast lõpuni ära.

10km vaheaeg: 41:42 - mis oli väheke aeglasem, kui ma olin oodanud aga tegelikult oli mu "häda" muutunud juba nii väljakannatamatult jõhkraks, et mul suutsid isegi tekkida järgnevad mõtted: 1.kohe suvalisse põõsasse; 2.varsti peaks saabuma järgmine joogipunkt sinise putkaga; 3.kui liiga hulluks läheb, siis kõnnin kuni leian sobiliku koha. Kusagil seal 10 kandis lasin lahti ka mind vedanud grupist - ei saanud enam lihtsalt nii kiireid samme teha. Kannatasin ikka kuidagi järgmise teeäärse sinise plastputkani ära ja sain seal kiirelt oma privaatse häda ära lahendada. Selline ootamatu boksipeatus röövis mult veel ca 40 sekundit. Ei teagi millest selline tõrge tekkis aga ju siis midagi ikka toitumises valesti läks.

Kuna enam ei olnud minu ees tuult murdvat gruppi, siis tagasirge kesklinna poole kulges mul pigem suhtelises üksilduses "maratonimaasikaid noppides". Niipalju siiski sain vahepeal "puhkust", et kui ütlesin enda seljataga jooksnud mehele, et vedagu tema ka vahelduseks, siis õnneks oli ta nõus ja vedaski.

Selline tuules rassimine väsitas mõnusasti ja vanalinna müüride vahele jõudes kukkus veidi ka tempo aga see polnud selline tappev "kirves". Kaarli pst-le jõudes suutsin veel lõpuspurdiks mõnusa kiirenduse teha ja tempo viimaseks 500 meetriks kusagil sinna 3:30 kanti tõsta.

Lõpuaeg 1:28:19 ei ole kehv...arvestades olusid, keskmiseks tempoks tuli seega igati korralik 4:11. Tegin siiski oma tulemuse ära ja jäin jooksuga kokkuvõttes rahule.  Eelmisel aastal jooksin SEB-il minuti kiiremini ja selleaastane resultaat paikneb hetkel minu isiklikus poolmaratoni edetabelis kolmandal kohal...niiet, pole paha.

Kokkuvõttes võin öelda, et mul hea meel, et ma pühapäeva hommikul jooksutossud jalga panin ja poolmaratoni jooksma läksin.

Lõpetamise järgne rõõm on alati suur.

13.09.2015 Tallinna Maraton

Maraton alla 3 tunni?

Juba pärast esimest 42,195 km pikkust jooksuvõistlust 2012. aastal, samuti Tallinnas, paelus mind idee joosta millalgi maraton kiiremini kui 3 tundi. Sageli küsitakse: miks sa nii palju jooksed või miks selline eesmärk, maraton alla 3 tunni? Sellele on palju vastuseid, mis kõik on õiged: soov ennast ja teisi ületada ning üllatada, inimloomule omane võistlemisvajadus, maagiline numbrikombinatsioon inimajaloos traditsiooniks kujunenud distantsil, protsessist ja tulemusest saadav tundmus, lausa ebainimlik vabaduse voolang ja siis see kõige põhilisem: Mr X ehk teisisõnu - lihtsalt peab jooksma, täpsemalt 14.1 km/h 42195 m järjest ja seda kõike alla kolme tunni.

Nendel põhjustel treenisin kolm aastat, väiksemate ning suuremate pausidega, sisustades muidugi aega ka muu eluga, et vabandada ebanormaalsust :).

Mõningad väljavõtted retseptikogumikust:

Ettevalmistus

Sel suvel (2015) pidasin jooksmisest erinevatel asjaoludel ligi ühe kuu pikkuse pausi (okei, sinna sisse kuulus üks jooks Põhja-Norras Tromsos ja üks 63 km pikkune orienteerumine... vt eelmised postitused). See oli just siis, kui oleks pidanud palju ning õige graafiku järgi Tallinna Maratoniks treenima. Augustis hakkasin natuke mahtu kasvamata. Kontrollisin vormi Rakvere Ööjooksul, kus 10km tulemus 37:38 näitas endalegi üllatuseks, et tegelikult peaks olema võimalik vorm ajastada nii, et sügismaratonil 3h graafikus püsida. Jõudsin neljandal nädalal enne maratoni enam-vähem järjele, läbides kokku 77km. Kolmandal nädalal enne maratoni oli maht 105 km. Näiteks, trennid perioodil: 24.-30.08 olid sellised:

E. Pikk jooks Võsul 27,7 km, tempo 4.33min/km

T. Lõdvestusjooks sõpradega 12,1 km, tempo 5.54min/km (pulss aeroobses)

K. Fartlek ehk mänglev jooks kiirendustega 18,1 km, avg tempo 4.44min/km

N. Lõdvestusjooks 12,5 km, tempo 5.55min/km (pulss aeroobses)

R. Vaba

L. Võistlus (ümber Ülemiste järve) 13,8 km, tempo 4.03min/km

P. Pikem jooks sõpradega 21 km, tempo 5.42min/km (pulss enamus aega aeroobses)

Kaks nädalat enne Tallinna maratonipidu lootsin, et suudan korraliku puhkamisega karmimalt treenitud nädalast tekkinud väsimust siiski kompenseerida. Mahu vähendamise kohta enne maratoni räägitakse väga erinevaid lugusid, kuid enda jaoks olen välja töötanud oma enesetunnet arvestava programmi, mille lühisisuks on see, et tuleb teha väga madala pulsiga jookse ja aeg-ajalt toonust hoidvaid lühikesi lõike, et end valmisolekus hoida. Oluliselt rohkem oli vabu päevi ja kilometraaž oli samuti palju palju väiksem.

Maratonieelsetel nädalatel toitusin normaalselt ilma eridieeti pidamata, kuid siiski suures osas taimselt. Avastasin igasugused road avokaadodega. Üritasin järgida ööpeävarütmi, magades korralikult ja vältida ebatavalisi stressi suurendavaid tegevusi. Paar päeva enne hakkasin korralikult pastat, pruuni riisi jm süsivesikurikast toitu ja mineraalvett tankima.

Kuna mul treenerit pole, siis olen veendunud, et kogu ettevalmistusprotsessis on ka palju, mida korrigeerida.

Maratonipäev

Starti jõudsin pigem veidi hilja. Lisaks vetsujärjekorrale tuli seekord seista isegi koti ära andmise järjekorras. Tegin kuskil 500m sörkjooksu ja mõned venitused põhilihasgruppidele. Seejärel koridori, eelmise aasta kohaga 81 sain esimesse selektsiooni, kus mh Keenia profid juba ootasid.

Avapaugu andis Roman Fosti, kes siinkohal tutvustamist ei vaja. Esimene kilomeeter kulus suures osas massis liikumiseks (tempo 4:26). Kolmetunni tempomeister oli taaskord M. Pirksaar, kelle vedamisel need 2 järjestikust poolmaratoni tiiru lahti läksid.  Kohe teisest kilomeetrist alates sundis tempomeister tempo juba 3 tunni omaks ja juba 6-7 km pärast näitas pulsikell prognoositavaks maratoniajaks alla 3 tunni. Kehaanalüüsi start kupli all tähistas ühtlasi peo algust!

Joogipunkte jätkus piisavalt algusest peale, kuigi paar korda võtsin vett ka teistelt pakkujatelt. Endale olin planeerinud 5 geeli, mille võtsin enam vähem 30 minuti järel, kuid siiski arvestades enesetunnet. Joogipunktides oli korralik rahmimine. Mida aeg edasi, seda paremaks see läks, sest grupp õppis tegutsema selliselt, et esimesed ei võtnud jooke kohe esimestelt laudadelt, vaid keskelt-lõpust. Tempomeister kamandas järjepidevalt ja õigustatult rattureid jooksurajalt minema ning samuti sundis maha mõned emotsionaalsemad sõnavahetused. Kõik ikka selleks, et energiat ka 40-42 kilomeetrile jääks. Üks hull jooksis meie grupis 34 km samal ajal korvpalli põrgatades, see oli Guinnessi raamatusse pääsenud M. Medar.

Ergutajatest puudust ei tulnud ja jooksule aitasid kaasa ka paljud tuttavad, kes nimepidi hõikasid. Äratundmisrõõm on alati mõlemapoolselt väga hea energiasüst.

Esimese spliti kohta suurt uudist polegi, ajaks 1.30.44. Enesetunne oli igati okei. Teise ringi 30. km peal näitas termomeeter käe peal, et pump hakkab kiiremini käima. Vaatamata suuremale treeningule võrreldes eelmise hooajaga, polnud ikkagi harjunud nii kiiresti nii kaua jooksma. Tempomeister hoidis ikka korralikult tagasi kõiki ja lubas alles Russalka juures minna, kel jõudu. Nii läksimegi neljakesi eest ära, sain kilomeetri ajad 4.00 kanti. Teadsin, et lõpus läheb seda väikest edumaad vaja. Viimased kilomeetrid olid vanalinnas tõusudel ääretult keerulised, kuid üllatuseks drastiliselt tempo ei langenudki, läks sinna 4.20 peale (40-42. km). 3h grupp oli laiali, algsest 75 jooksjast üksikud järel.

Peopreemiana pakkus 13. september mulle maratoni ajaks 2:59:29 (neto), bruto aeg siis kolm sekundit aeglasem. Emotsioonid laes ja puhkus on välja teenitud. Tore oli juba finišis oma inimestel kätt suruda. Hästi sai süüa, juua ning massaaž kosutas koheselt. Ootasin ära ka Ramoni finišeerumise, et ka ise ergutaja rolli korraks astuda. Poiss nägi palju parem välja kui mina.

Esimest korda Aafrika mandrilt välja tulnud K. Tonui, kellele kaotasin 41 minutiga, ütles sel palaval jooksupäeval, et tema nii jahedas pole jooksnudki, tuul puhus mere ääres ikka korralikult.

Tõendusmaterjal:

Mis edasi? 

Mõneks ajaks tuleb nüüd rahulikult võtta. Nii konkreetseid ning suuri eesmärke hetkel jooksjana endale seadnud pole kui oli maraton alla 3h projekt. Jooksusussid jäävad ikka koridori ning lähevad kindlasti ka jalga. Loodetavasti kitsenevad tulevikus ka ajalimiidid, kuid seejuures laieneb haardeulatus ka teistele väljakutsetele.