Läksin seda võistlust jooksma selge eesmärgiga teha hiljutisest Rakvere ööjooksu poolmaratonist parem aeg, mitte uus isiklik rekord aga just ainult parem aeg.
Trenni sai optimaalselt tehtud, puhatud ka justkui mõistlikult, toitumine korras, keha tõrgeteta ja vaim valmis. Ometi esines veel enne starti paar väikest ohumärki: 1. eelviimane öö enne jooksu ei saanud korralikult magada (ei teagi miks aga ärkasin pidevalt sel ööl üles); 2. ca tund enne starti tuli päike pilvetagant välja (ja teatavasti mulle soojas pingutamine ei sobi kohe üldse).
Hoidsin enda mõtted siiski "parema aja" kursil, tegin vaikselt sooja ja sättisin end umbes 10 minutit enne starti õigesse stardikoridori. Sattusin ühe inglase kõrvale, kellele sain natuke selgitada raja kulgemist ja profiili ning jagada veel viimased "kohaliku elaniku" nõuanded - tema läks ikka gikorraliku aega jooksma, minu plaan oli kõigest kusagil seal 1:28 kandis.
Stardist sain hästi minema, kuid esimestel kilomeetritel pidin taaskord oma jooksukiirust veidi alla suruma, et end kohe alguses mitte ära tappa. Selle õnnestumise osas olen tegelikult kahtleval seisukohal aga minuarust see algne kiirus minujaoks liiga hull ei olnud ja umbes seal viienda kilomeetri juures sain hea mõnusa jooksurütmi kätte ning ei pidanud eriti pulsikellalt tempot enam pidevalt uurima ja sättima.
Kilomeetrid 4-16 olid mul suhteliselt sündmustevaesed, joogipunktides jõin, tuttavaid selgasid ja nägusid maratonidistantsilt nägin ja kui võimalik, siis isegi tervitasin. Poolel maal lükkasin sisse ühe energiageeli - kas seda ka vaja oli, ei tea.
Tagasitee Piritalt linna osutus lõõskava päikese käes minujaoks täpselt niipalju parasjagu kurnavaks, et kusagil seal 16 km täitumisel lõi korra hingamise kinni - ei saanud sama tempoga joostes enam piisavalt hapniku kätte - ja pidin lihtsalt tempo veidi alla laskma. Sel hetkel sai mulle ka selgeks, et ei ole mõtet enam optimaalse maksimumi lähedal pingutada, sest Rakverega võrdluses paremat aega siit ilmselt ei tule ja seega on mõistlik keha oktoobri alguses toimuva Tartu Linna(pool)maratoni jaoks säästa. Jätkasin siiski tempoga 4:20 kandis, et annaks vähemalt tugeva trenni mõõdu välja.
Lõpusirgel lasin jala aga juba täitsa sirgu ning sörkisin üle finishijoone. Aja sain kokkuvõttes ikkagi ilusti alla 1:30-ne ehk 1:28:41. Finishis ootas mind ees Miiko, kes klõpsis kohe paar pilti ja organiseeris kehale turgutuseks väikse koka ja lihapiruka.
Ilus spordipäev sai väärika punkti, kui Miikoga koos vahetult finishipöörde eel saabuvaid jooksjaid ca 15 minutit plaksutades/kolistades/hõigetega ergutasime.
