Seekord tähistasin uut jooksuhooaja algust jooksuvõistlusega - väljavalituks osutus Pääsküla rabas toimunud poolmaraton.
Kuna ma ei ole sellist "nalja" oma kehale varem teinud, et istun kuu aega järjest kodus jalad seinal ja siis äkitselt lähen jooksen võidu, siis õppisin enda kohta sellel üritusel nii mõndagi.
- Kui trenni ei tee, siis ei tule tulemust ka - 1:37:05 ei ole ju üldse kehv aeg, kuid jääb mu isiklikule tippmargile alla ligi 10 minutit ning 2016. aastal joostud tulemustest maha veidi üle 8 minuti.
- Puudus tempotunnetus - juba sooja tehes panin kella korraks käima, sest tahtsin kontrollida kas tajun oma kiirust õigesti...ega ikka ei tajunud küll, olin kõvasti aeglasem, kui arvasin.
- Hingamine oli rütmist väljas - jooksusammuga ühtivalt hakkasin hingama alles siis kui olin juba ca 3km jooksnud.
- Pulss tõusis lakke - keskmine pulss 180, maksimaalne 192...selliseid numbreid ei ole ma ammu näinud, tavaliselt on sarnasel üritusel mõlemad ca 10 ühikut madalamad.
- Kuigi otseselt libe ei olnud, vajan talvel jooksmiseks siiski pädevamaid jalanõusid - maastikul mudas ja lumel annab jalg siiski piisavalt palju tagasi, mis tähendab liigset energiakulu.
Huhh...lühidalt - raske oli, ilmselt minu raskeim võistlus 2016 aastal.
Aga kui see viimane fakt kõrvale jätta, siis on tegemist ühe väikese ja toreda nö "hooajavälise" jooksuürituste sarjaga, mida julgen teistelegi soovitada. Korraldus on sellise mahu kohta igati viisakas ja piisavalt läbimõeldud - ikkagi jooksjalt-jooksjale :)
