Kui ma kevadel nägin, et selleaastane TA OK toimub Jõgevamaal Sõõrul, siis hakkasin vaikselt plaani hauduma, et kuidas ma Miiko sinna kaasa saan meelitatud. Ühel hetkelkeset suve selgus, et ei peagi meelitama, sest ta ise tahab ka minna...täielik win-win situatsioon.
Ettevalmistusest pikalt ei räägi, sest seda lihtsalt ei olnud. Rogainile eelneval päeval arvestasime 100%-lise võimalusega, et rogaini ajal sajab vihma. Võistluskeskusesse kohale jõudes seisime veidi sabas, et saada kätte allolev kaart.
Planeeringu tegemiseks antud tund kulus seekord väga kiirelt ning jäi veel puudugi, sest selle aja sees toimetasime veel veidi ka oma kaasavõetava varustusega. Planeeringu kohta vast niipalju infoks, et kaardi edelanurga jätsime tegelikult kohe ja teadlikult välja kuna sinna jõudmine tundus olevat ebaloogiline ülesanne ja nii ka läks, et teiselepoole Kääpa jõge me selle rogaini käigus ei jõudnud. Igaks-juhuks sidusime need väljajäetud punktid küll joonega ära, et mine sa tea - äkki jääb megapalju aega üle...ei jäänud.
Stardipauk käis ootamatult - nagu ikka. Meie esimeseks sihiks oli sarnaselt paljude teiste võistkondadega vallutada kardi kirdenurk. Ega seal midagi keerulist esialgu ei olnud, punktid S-24-28-59 tuli püsida "rongis" ning olukorda kontrollida. Kuna orienteerumisvigade tegemisel tahaks ikkagi ainult iseennast süüditada (juhul kui neid esineb). Tagantjärgi tarkus on muidugi, et peale 59 võtmist oleks pidanud tegema 49-20-55, mitte 20-49-55 nagu me planeerisime ja täide viisime. Punkti 55 võtmine oli esimene jupike pusimist (ja me ei olnud ainukesed), sest kaldusime metsateelt võssa sukeldudes liigselt kirdesse (kuigi punkt oli pigem kagus) ja tegime tiiru selle lohu ümber, kuhu me otse sukelduda ei tahtnud. Etapi 55-34 puhul ei tekkinud seekord isegi mitte küsimust, et kas teele jääv jõgi ületada või mitte, sest jalad olid juba stardist alates põhimõtteliselt märjad ja enam ei pidanud riskima nende märjaks tegemisega. 50 saime suunaga suhteliselt hästi võetud, ehkki võsas ragistamist oli. Teise pisema "näpuka" tegime etapil 50-32, sest oleks pidanud pigem edelasse hoidma mitte otse läände raiesmikule pressima, kus rinnuni pajuvõsa laiutas. Lagedale jõudes nägime kuidas meiega samaaegsel veel paarkümmend võistkonda punkti 32 võtma suundus - päris äge vaatepilt oli.
Kui kaardi kirdenurk puhtaks tehtud sai, siis seadsime oma (jooksu)sammud korraks lõunasse, et asuda lahendama järgmist ülesannet - kagunurk. Väike puterdamine (või peataolek) toimus punkti 39 juures kui keerasime teelt veidi liiga vara metsa. Taipasime õnneks üsna kiiresti, et tuleb veel veidi edasi lõunasse liikuda. 39-40-58 möödusis pingevabalt, sest sai suuremas osas mööda teid hea tempoga joosta ehk enda eelist ära kasutada.
Etapid 58-48-53 möödusid meil suuremate probleemideta, sest olime kaardiga heas kontaktis ja saime need punktid suunaga väga edukalt võetud. Peale punkti 53 oli esialgu planeeritud ka kagunurgas asunud 41 aga selle jätsime võtmata, kuna lõunasse suunduv siht oli maastikul väga kehvasti tajutav ning vihmaga märjas võsas ragistamisest oli isu juba täis saanud. Korra üritasin veel avaldada survet, et peaks jätma ka 54 ja 45 vahele ning suunduma otse joogipunkti ja siis 33 võtma, et jääks loodenurga hästijoostavate Sõõru metsade jaoks rohkem aega aga Miiko jutt meie jooksueelise kasutamisest pikkadel teejooksudel 53-54-45 kõlas nii usutavalt, et lihtsalt pidime selle teekonna realiseerima - no ja joosta me saime :) 54 ja huvitaval kombel ka 45 saime ilma probleemideta kätte. Etapp 45-joogipunkt oli selles mõttes huvitav, et pidime kuidagi ehku peale leidma sihi - mille saime lõpuks juhuslikult ka kätte ning meil jäi veel aega ülegi, et kraavides solberdades nalja teha ning seda ka filmida. Selles mõttes tundus see mulle väga huvitav siht, et minuarust polnud mitte keegi seda ei üht ega teistpidi hiljuti kasutanud. Joogipunkti jõudes unistasime soojadest pannkookidest ja teest aga juba kaugelt karjuti "VESI". Nojah, soojendasime ja kuivatasime siis vähemalt riideid ja käsi lõkke ääres ca 5 minutit - mida tegelikult ei oleks vist pidanud tegema, kuna pärast jooksma asumine oli seetõttu vaevaline. Punkti 33 võtmise juures tegime taaskord pisikese vea - mets oli valesid lohasid täis ja lasime end neil korra eksitada.
Kagust loodesse üle kaardi keskosa liikudes oli meil ette nähtud teekond 51-46-42-31-23 ja selles järjekorras me need punktid ka võtsime. 51 poole liikudes oli tegelikult plaan mööda lõunapoolsemat sihti läheneda aga see tundus jooksu pealt üsna kehvasti läbitav ning seega tegime põhja poolt kerge ringi, punkti enda saime taaskord probleemideta kätte. 51-46 oli see meeldejäävalt sügav (minimaalselt põlveni) ning savikalt mudane metsaveotraktori roobas. Mõned ukerdasid serva peal, mulle tundus, et joosta oli mugavam selle põhjas. Viimane lõik punkti 46 poole (idasse) liikudes jäi meelde sellega, et Miiko jooksis minu ees ja mina tema taga, jälgisin tema jalgade järgi, et kuhu oleks mõistlik astuda ja siis ühel hetkel väändus Miiko vasak jalg ebaloomupäraselt palju ning Miiko kukkus pikali. Jõudsin mõne sekundi jooksul juba mõelda, et kus on mobiil, et kutsuda vigastatule abi (luumurd, liiges väljas vms) aga kuna Miiko end suhteliselt kiirelt püsti ajas ning kurtis vaid kerget krampi, siis oli mõlemale tegemist vaid ehmatusega ning jätkasime liikumist tõrgeteta. Edasine oli siin sündmustevaene ehkki 31 võtmiseks oleks pidanud tunduvalt varem põhja keerama.
Lõpus olime siis valikute ees, et mida võtta ja mida jätta, et ilma probleemideta ajalimiiti mahtuda. Leppisime kokku, et 23-43-36 tuleb kindlalt ja kui maastik kannatab, siis suundume lõppu läbi punkti 22. 23-43-36 saimegi kätte täpselt nii nagu planeerisime, 22 võtmiseks oleks pidanud punktist 36 lõunast mööduv siht tunduma joostav aga seda tunnet ei tekkinud, sest kuigi umbes 100m ulatuses tundus siht olevat joostav, siis edasi vaatasid vastu kõrged kuused, seega sellest plaanist loobusime ja suundusime mööda elektriliini alust otse lõppu.
Lõppkokkuvõttes saime oma 89.punktiga (aeg 7:51:43) tubli 28.koha (MM 19) 303 lõpetanud võistkonna hulgas, millega võib ju igati rahule jääda, sest tulemuse peale me jooksma ei läinud. Samuti on mul hea meel selle üle, et ehkki päevakutel ma hooaja jooksul eriti osalenud, siis kaardiga olin kogu aeg väga heas kontaktis.
Minule jääb sellest rogainist meelde see, et peale seda üht ja ainust joogipunkti sain oma kindaid umbes iga poole tunni tagant kuiv(em)aks väänata sõltumata sellest, kas vihma sadas või mitte - ja enamasti tegin seda liigutust kindaid käest võtmata. Lisaks sai 7h peal kotist jook otsa ehkki joogipunktis tundus, et seda jagub lõpuni ja jääb veel ülegi. Pärast finišhit oli tore suppi süüa - andis sooja, aga peale seda riiete vahetamine oli ikka üks kuradima raske tegevus - kangete sõrmedega sai märjad riided veel kuidagi seljas aga kuivad selga enam mitte kuidagi minna ei tahtnud. Ilma riieteta oli muide soojem kui märgade riietega. Kogu teekonna Tartusse lihtsalt värisesin autos roolitaga istudes ja see värin eemaldus alles peale pikemat saunalaval istumist, kui sooja kuidagi tagasi kehasse sain.
Planeeringu tegemiseks antud tund kulus seekord väga kiirelt ning jäi veel puudugi, sest selle aja sees toimetasime veel veidi ka oma kaasavõetava varustusega. Planeeringu kohta vast niipalju infoks, et kaardi edelanurga jätsime tegelikult kohe ja teadlikult välja kuna sinna jõudmine tundus olevat ebaloogiline ülesanne ja nii ka läks, et teiselepoole Kääpa jõge me selle rogaini käigus ei jõudnud. Igaks-juhuks sidusime need väljajäetud punktid küll joonega ära, et mine sa tea - äkki jääb megapalju aega üle...ei jäänud.
Stardipauk käis ootamatult - nagu ikka. Meie esimeseks sihiks oli sarnaselt paljude teiste võistkondadega vallutada kardi kirdenurk. Ega seal midagi keerulist esialgu ei olnud, punktid S-24-28-59 tuli püsida "rongis" ning olukorda kontrollida. Kuna orienteerumisvigade tegemisel tahaks ikkagi ainult iseennast süüditada (juhul kui neid esineb). Tagantjärgi tarkus on muidugi, et peale 59 võtmist oleks pidanud tegema 49-20-55, mitte 20-49-55 nagu me planeerisime ja täide viisime. Punkti 55 võtmine oli esimene jupike pusimist (ja me ei olnud ainukesed), sest kaldusime metsateelt võssa sukeldudes liigselt kirdesse (kuigi punkt oli pigem kagus) ja tegime tiiru selle lohu ümber, kuhu me otse sukelduda ei tahtnud. Etapi 55-34 puhul ei tekkinud seekord isegi mitte küsimust, et kas teele jääv jõgi ületada või mitte, sest jalad olid juba stardist alates põhimõtteliselt märjad ja enam ei pidanud riskima nende märjaks tegemisega. 50 saime suunaga suhteliselt hästi võetud, ehkki võsas ragistamist oli. Teise pisema "näpuka" tegime etapil 50-32, sest oleks pidanud pigem edelasse hoidma mitte otse läände raiesmikule pressima, kus rinnuni pajuvõsa laiutas. Lagedale jõudes nägime kuidas meiega samaaegsel veel paarkümmend võistkonda punkti 32 võtma suundus - päris äge vaatepilt oli.
Kui kaardi kirdenurk puhtaks tehtud sai, siis seadsime oma (jooksu)sammud korraks lõunasse, et asuda lahendama järgmist ülesannet - kagunurk. Väike puterdamine (või peataolek) toimus punkti 39 juures kui keerasime teelt veidi liiga vara metsa. Taipasime õnneks üsna kiiresti, et tuleb veel veidi edasi lõunasse liikuda. 39-40-58 möödusis pingevabalt, sest sai suuremas osas mööda teid hea tempoga joosta ehk enda eelist ära kasutada.
Etapid 58-48-53 möödusid meil suuremate probleemideta, sest olime kaardiga heas kontaktis ja saime need punktid suunaga väga edukalt võetud. Peale punkti 53 oli esialgu planeeritud ka kagunurgas asunud 41 aga selle jätsime võtmata, kuna lõunasse suunduv siht oli maastikul väga kehvasti tajutav ning vihmaga märjas võsas ragistamisest oli isu juba täis saanud. Korra üritasin veel avaldada survet, et peaks jätma ka 54 ja 45 vahele ning suunduma otse joogipunkti ja siis 33 võtma, et jääks loodenurga hästijoostavate Sõõru metsade jaoks rohkem aega aga Miiko jutt meie jooksueelise kasutamisest pikkadel teejooksudel 53-54-45 kõlas nii usutavalt, et lihtsalt pidime selle teekonna realiseerima - no ja joosta me saime :) 54 ja huvitaval kombel ka 45 saime ilma probleemideta kätte. Etapp 45-joogipunkt oli selles mõttes huvitav, et pidime kuidagi ehku peale leidma sihi - mille saime lõpuks juhuslikult ka kätte ning meil jäi veel aega ülegi, et kraavides solberdades nalja teha ning seda ka filmida. Selles mõttes tundus see mulle väga huvitav siht, et minuarust polnud mitte keegi seda ei üht ega teistpidi hiljuti kasutanud. Joogipunkti jõudes unistasime soojadest pannkookidest ja teest aga juba kaugelt karjuti "VESI". Nojah, soojendasime ja kuivatasime siis vähemalt riideid ja käsi lõkke ääres ca 5 minutit - mida tegelikult ei oleks vist pidanud tegema, kuna pärast jooksma asumine oli seetõttu vaevaline. Punkti 33 võtmise juures tegime taaskord pisikese vea - mets oli valesid lohasid täis ja lasime end neil korra eksitada.
Kagust loodesse üle kaardi keskosa liikudes oli meil ette nähtud teekond 51-46-42-31-23 ja selles järjekorras me need punktid ka võtsime. 51 poole liikudes oli tegelikult plaan mööda lõunapoolsemat sihti läheneda aga see tundus jooksu pealt üsna kehvasti läbitav ning seega tegime põhja poolt kerge ringi, punkti enda saime taaskord probleemideta kätte. 51-46 oli see meeldejäävalt sügav (minimaalselt põlveni) ning savikalt mudane metsaveotraktori roobas. Mõned ukerdasid serva peal, mulle tundus, et joosta oli mugavam selle põhjas. Viimane lõik punkti 46 poole (idasse) liikudes jäi meelde sellega, et Miiko jooksis minu ees ja mina tema taga, jälgisin tema jalgade järgi, et kuhu oleks mõistlik astuda ja siis ühel hetkel väändus Miiko vasak jalg ebaloomupäraselt palju ning Miiko kukkus pikali. Jõudsin mõne sekundi jooksul juba mõelda, et kus on mobiil, et kutsuda vigastatule abi (luumurd, liiges väljas vms) aga kuna Miiko end suhteliselt kiirelt püsti ajas ning kurtis vaid kerget krampi, siis oli mõlemale tegemist vaid ehmatusega ning jätkasime liikumist tõrgeteta. Edasine oli siin sündmustevaene ehkki 31 võtmiseks oleks pidanud tunduvalt varem põhja keerama.
Lõpus olime siis valikute ees, et mida võtta ja mida jätta, et ilma probleemideta ajalimiiti mahtuda. Leppisime kokku, et 23-43-36 tuleb kindlalt ja kui maastik kannatab, siis suundume lõppu läbi punkti 22. 23-43-36 saimegi kätte täpselt nii nagu planeerisime, 22 võtmiseks oleks pidanud punktist 36 lõunast mööduv siht tunduma joostav aga seda tunnet ei tekkinud, sest kuigi umbes 100m ulatuses tundus siht olevat joostav, siis edasi vaatasid vastu kõrged kuused, seega sellest plaanist loobusime ja suundusime mööda elektriliini alust otse lõppu.
Lõppkokkuvõttes saime oma 89.punktiga (aeg 7:51:43) tubli 28.koha (MM 19) 303 lõpetanud võistkonna hulgas, millega võib ju igati rahule jääda, sest tulemuse peale me jooksma ei läinud. Samuti on mul hea meel selle üle, et ehkki päevakutel ma hooaja jooksul eriti osalenud, siis kaardiga olin kogu aeg väga heas kontaktis.
Minule jääb sellest rogainist meelde see, et peale seda üht ja ainust joogipunkti sain oma kindaid umbes iga poole tunni tagant kuiv(em)aks väänata sõltumata sellest, kas vihma sadas või mitte - ja enamasti tegin seda liigutust kindaid käest võtmata. Lisaks sai 7h peal kotist jook otsa ehkki joogipunktis tundus, et seda jagub lõpuni ja jääb veel ülegi. Pärast finišhit oli tore suppi süüa - andis sooja, aga peale seda riiete vahetamine oli ikka üks kuradima raske tegevus - kangete sõrmedega sai märjad riided veel kuidagi seljas aga kuivad selga enam mitte kuidagi minna ei tahtnud. Ilma riieteta oli muide soojem kui märgade riietega. Kogu teekonna Tartusse lihtsalt värisesin autos roolitaga istudes ja see värin eemaldus alles peale pikemat saunalaval istumist, kui sooja kuidagi tagasi kehasse sain.
Ramon
[...]
MV kommentaarid:
- Ramon oli mulle ühel ammusel ilusal päeval lubanud valida ühe Rogaini, mille ta mulle sünnipäevakingitusena lubas välja teha. Mõeldud-tehtud, loomulikult pidin valima ühe toreda ultraürituse, 8h pikkuse Koljat-Rogaini.
- Väga eredalt jääb meelde ilmastik, mis oli küllaltki armutu. 6-kraadi sooja, pidev vihmasadu, pilvine ja kõle tuul küll ei kõigutanud meie moraali oluliselt, kuid esines kehatõrkeid. Nii otsustasid näpud aeg-ajalt töötamise lõpetada ja iga jooksmise vahepealne paus võsas kõndimise eesmärgiga vajutas kehad värisema.
- Kuigi ülepea nõgesed, läbi muda sompamine, okstega näkku saamine, jõgede&kraavide ületus märja jalaga ning palju muud toredat, ei ole orienteerumisel absoluutselt midagi tavapäratut, jäädvustusid paljud seikadest eriti eredalt. Eriti humoorikad arutelud ning mõtisklused tekkisid näiteks teemadel, et kellele nõgesed rohkem näkku või allapoole vööd pihta käisid, kes suutis teha absurdsema nalja sellest, et ta sai näpud soojaks puhuda või jalad jõest läbi sumbates kuivaks jätta.
- 6h40min joostud, viskas Rogainijumal mulle vasaku jala ette ühe korraliku juurika, misjärel jalg paindus pea-aegu et normaalsuspiirist väljapoole. Leidsin end sekundid hiljem näoli maast säärekrambist kisendamas, ehmunud Ramon mind vahtimas. Õnneks möödus vahejuhtum väga positiivselt, kramp läks üle ja jalale kahjustusi ei tekkinud.
