Kuidas Tartu jooksusepikud Seakisaga Saaremaal käisid

Kolm punkti kõigile, kes pakkusid autoga. Auhinnad saab kätte pärast 43nda Saaremaa Kolme Päeva jooksu finišit. Autoga sõitsime Saaremaale jah, ainult, et see polnud küsimus vaid postituse pealkiri.

Asjast pisut lähemalt ka. Seanahka polnud Saaremaa 42. Kolme Päeva Jooksul kellelgi plaanis vedada. Saaremaa on selleks liiga kaugel. Niisiis, reede, laupäeva ja pühapäeva, vastavalt 10 000, 16 195 ja 16 000 meetrit tuli läbida täie tõsidusega. Alustuseks eesmärk: ei rohkem ega vähem kui kõigile 10K isiklikud rekordid. Peo sai rikkuda ainult halb ilm, mis jäi vist Leetu. Etteruttavalt võib öelda, et ilmad olid kõigil jooksupäevadel sisuliselt kuldsed, niiet suur-suur tänu korraldajatele!

10K – 16.10.2015

Start anti Kuressaares täpselt nii nagu oli kokkulepitud, 16.30. Mina panin oma kella stardipaugu ehmatusest toibudes käima, siis uuesti kinni ja siis uuesti käima. Algaja värk vist. Ja eks ma olin ikka õnnelik ka ja siis sellised asjad vahel juhtuvad, et vajutad ühe asemel kolm korda seda kella nuppu.

Stardist kappasid sõbrad Miiko ja Ramon hästi kiiresti minema. Kusjuures arvestasin sellega juba Virtsus praamijärjekorras oodates, et mul tuleb iga ühist hetke semude seltsis nautida, sest pärast starti ma mõnda aega neid jälle ei näe. Ja siis on mul põhjust ainult ennast süüdistada, kui me enne starti liiga vähe suhtlesime.

Ramonit ma siiski veel mõnesaja meetri jooksul nägin, selg minu poole, valge särk reetis teda. Siis ta kadus.

Üldiselt mulle väga meeldis see 10ne kilomeetri ring. Sai joosta nii autoteel kui tee ääres, tühermaal, eramajade vahel, mööda paneelmajade kõrvalt ja surnuaia servast, tallata kruusal, murukamaral ja asfaldil. Ühesõnaga - mõnus ja mitmekesine rada, mis profiililt pigem tasane.

Taktika oli mul lihtne: proovin esimesed kolm-neli kilomeetrit ennast mitte kinni joosta. Hoian ühtlast tempot ja ei lase pulssi üle 170ne. See õnnestus. Lihtsalt mul on selline asi, et kuskil 5ndal kilomeetril hakkab alles hea olla ja siis panen auru juurde, sõltuvalt päevast. Nii läks ka reedel 10K joostes. Võtsin pärast 5K joogipunktis vett paar lonksu ja siis lisasin hoogu juurde.

Tore oli, keegi enam väga palju mööda ei jooksnudki, hakkasin hoopis ise mõnest kaaspingutajast mööda rühkima. Tänan südamest teede äärde kogunenud kaasaelajaid, kes valimatult kõigile jõudu soovisid. Ka see ergutajate efekt oli keres täitsa tunda: kui ikka positiivselt hõigutakse ja nähakse mõistvat (isegi kui see on kõigest näiline), miks ma seda teen (NB! ma isegi tihti ei mõista, aga joosta ikka meeldib), siis see tõesti aitab kaasa, sest tuleb ju ikka juurde panna, mitte jalga sirgu lasta. 

Vesi, kaasaelajad ja taktika tegid seega mulle suure heateo. Jooksin nagu jaksasin ja omaarust viimase kilomeetri veel eriti täiega. Aeg 42.03.6 tähistas elu esimest ametlikku 10K aega, isiklikku rekordit ja esimese võistlusjooksu esimese etapi võidukat läbimist. Sain ka auhinna, tõsi küll, loosiga – jooksuvõistluse ühe toetaja logoga teesärgi. Väga meeldiv!

16, 195 km – 17.10.2015

Start ja tegelikult kogu marsruut kulges Sõrve poolsaarel (geograafiahuvilistele, ca 30 km Lätist). Jalad tuletasid juba ärgates eelmist päeva meelda. Sai reedel ikka paar viimast kilomeetrit päris ruttu joostud ja osad lihased olid oma lihasmälus selle tunde pisut kangemal kujul hästi säilitanud. Siiski ei midagi hullu.

Seakisa punt oli koos oma suurepäraste naistreeneritest ihufotograaf-logistikutega Sõrves (kohalikus keeles “Sörves” toim) kohal. Tegime soojad ära ja eneselegi märkamatult ootasime juba stardipauku. Soov oli joosta hästi ja mitte alla anda. Minu taktika laias laastus endine, esimesed kilomeetrid rahulikult ja siis tasapisi kiiremaks. Kuulsin stardis, et keegi kogenud jooksuhärra soovitas ka oma tuttavale, et ei siin pole kuskile kiiret, võtad alguse rahulikult ja pärast töötad aja kenasti tagasi. Pärast kuuldut oli mul endal ka kindlam olla. Õige jutt!

Pauk käis, vahetult enne seda vajutasin ühe korra pulsikella nuppu ja jooksin. Sõbrad Ramon ja Miiko olid jälle kadunud. Mõtlesin esimesed 2 kilomeetrit veel nendele asjadele, mida neile oleks tahtnud öelda. Asjata. 

Pidin seega veel 14, 195 km nende meestega jutupuhumist ootama, õigemini jooksma.

Rada oli tore, olustik suurepärane. Jooksin ennast taas esimesed 4-5 km soojaks. Mingis mõttes tundus nigu raskem kui möödunud päeval 10K joostes, aga käekell vaidles vastu. Kella järgi paistis minu teise päeva jooksupidu isegi sutsu kiirem, kohati. 

Mis siis veel teisel päeval põnevat juhtus? Võtsin appi ka keelatud ainete nimekirja kuuluvate ainete hulka mittekuuluvad ained. Need olid geelsegu kujul ühes 60 grammises pakis kaasas. Geeli neelasin 8 km peal sisse, et saada rohkem eluvaimu.

Viimasel 3-4 kilomeetril sattusin punti, kus tundusid toredad kujud, kellele meeldib sport ja jooksmine. Neil olid särkidel logod ja kirjad ka peal, niiet ma arvasin, et küllap nad on oma spordiarmastust ka varem sellistel rahvaspordiüritustel teistega jaganud. Mina mõtlesin peas, et jagan oma armastust spordi ja nende härrade vastu sellega, et teen neile lõpuga ära. Osadele neist tegingi. Kiirendasin umbes 2,5 km enne finišit ja siis tõstsin järk-järgult veel tempot. 500m enne lõppu tegin lõpuspurdi vanade kergejõustikua-aegade mälestuseks. Lõpp hea, kõik hea! Aeg 1:10:52.6 

 

16 km – 18.10.2015

Tagasi Kuressaares.

Sellest, kas jalad öösel ja ärgates valutasid, eraldi ei räägi, vastus on jah. 

Ilmast võib küll rääkida. Hommik oli selge ja külm, korralik hall maas, 2-3 kraadi sooja. Tekkis õigustatud küsimus, kas jookseme kogu Seakisa kambaga liibukates?! Mina õigustasin vähemalt enda peas ja natuke vist Miikole ja Ramonile ka, et mina jooksen kindlalt lühikestega, sest eelnevad 2 päeva on olnud nii mõnus ja milleks seda mõnu mõne kraadi pärast rikkuda. 

Ajasime ennast pikas riietuses soojaks ning jätsime veidi enne starti üleliigsed asjad oma ustavatele ja parimatele abilistele. Aitäh Maris ja Marie! Jooksuks olime valmis siiski lühikestes.

 

Meeletust soojendusest aitas maha jahtuda asjaolu, et Kolme Päeva Jooksu viimane start anti pingerea esimesele üheksale mehele nagu jälitussõidus, ehk siis see aeg, mis mehi kahe päeva jooksul eraldama oli jäänud, tuli ülejäänud entusiastidel oodata ja kaasa elada. Kõigepealt startisid nemad ükshaaval ja siis läks rajale ülejäänud lõbus seltskond.

Lõbus oli kogu jooks. Eriti kuskil kruusateel, väikese metsa vahel enne Saaremaa golfiväljakuid. Seal hakkas ikkagi külm ka ja korraks mõtlesin, et mõtle kui ma jookseks pikkades, et mis tunne küll siis oleks. No aga see mõte ja tunne sai otsa koos metsateega. Siis oli jälle okei. 

Ootasin 8ndat kilomeetripunkti ja kaasa võetud spordigeeli manustamist rohkem kui praamisõitu tagasi mandrile. Siis ta tuli. 

Enne ja pärast seda mõtlesin korraks hästi aralt ka, et miks ma üldse jooksen, ja mis siis kui katkestaks?! No nii tobedast arutelust sain õnneks siis üle, kui teises joogipunktis, kuskil 10,5 km-l, vett kogemata kurku tõmbasin ja läkastasin, mis kole. Aga pea lõi klaariks.

Võidukalt ja traditsiooniks saanud lõpuspurdiga jõudsin finišisse! Mingi kutt tuli tagant veel eriti rajult ja hääletult, astus kaks viimast sammu, tähendab läbis finišikaare, enne mind. Temal hea meel, minul ka hea meel. 

1:12:04.7 näitas, et olin väsinud ja enesetunde järgi ilmselt ka seda, et raja lõpuosa mulle väga ei sobinud.

Kolme päeva kokkuvõttes aeg 3:05:00.9 andis 42. Saaremaa Kolme Päeva Jooksul 153nda koha. Tänan Miikot ja Ramonit, kes motiveerisid ja nõustasid ning kinkisid oma hea etteastega meile kolmele ehk Seakisa tiimile meeskondlikus arvestuses saatanliku 13nda koha. Mega!

Ja P.S. lõigus ei saa ütlemata jätta, et ööbimispaik Loode-Saaremaal andis kena merevaatega oma osa püsivalt heale tujule. Teine ja vähemalt sama tähtis roll oli suurepärasel reisiseltskonnal ja sõbralikul pererahval, kes meid lahkelt oma suvekodu valdustesse lubas.

Kiiti!