Täitsa huvitav kohe, et ükskõik kui erinev päev, tuju, ilm või enesetunne olla võib aga mu poolmaratoni tulemus kukub ikka ja jälle ühte samma auku.
Niisiis - kuna olen "Tartu Linnamaratoni" nimetust kandvast üritusest iga aasta osa võtnud, siis ei saanud ma seda jooksu ka sel aastal kohe mitte kuidagi vahele jätta ja registreerisin end (äkki kunagi) augustis. Lisamotivatsiooni sain sel hetkel teadmisest, et kui ma selle jooksu lõpetan, siis olen korraldajate poolt automaatselt ära teeninud nn "hõbemärgi", mida jagatakse siis, kui oled viis korda mingi konkreetse Klubi Tartu Maraton korraldatava spordiürituse läbinud.
Lühidalt...tundus kuidagi väga loogiline, et ma sellele võistlusele lähen, kuigi nädal hiljem on Jõgevamaal rogain ja kaks nädalat hiljem Saaremaal kolm päeva.
Kuna väike pettumus Tallinna (pool)maratonist oli mul endiselt veel hinges, siis ei osanud ma ennast selleks jooksuks mitte kuidagi häälestada (ehk motiveerida), mis tähendab, et eriti trenni ma teha ei ole vahepeal viitsinud ja mingit erilist väljapuhkamist ka vahetult enne seda jooksu ei toimunud. Selline väike eesmärk ikkagi oli, et pean (lihtsalt PEAN) tegema hooaja parima poolmaratoni stardi.
Ilmaennustus midagi megahead jooksupäevaks ei lubanud ja nii ka oli - temperatuur ja sademed olid põhimõtteliselt ideaalilähedased aga tugev tuul...ütleme siis nii, et see lisas muidu kaunile sügispäevale omajagu vürtsi.
Enne starti sai tehtud klassikaline soojendus ja venitus. Start ise oli nagu iga teine - pauk käib ja hakkad endale sobilikku tempot otsima, st alguses tundub, et jõudu on ülearugi aga katsud end tagasi hoida, et jooksu keskel mitte "haamrit saada".
Tagantjärgi tarkus on muidugi see, et tundub, et sai ikkagi veidi kiire algtempo valitud. Kuni 12.kilomeetri tähiseni kannatas sellega siiski ilusti joosta ehkki mu kilomeetriaegades on selgelt näha, et nii kui tuli mõni lõik vastutuules ja/või mäkke üles, siis ka tempo langes kohe. Suutsin peast isegi läbi lasta mõtte, et "kuna ka sellest jooksust midagi superhead ei tule, siis võiks ju pooleli jätta" - õnneks olin sellest tundest siiski vaimselt üle ja jätkasin pingutamist kuni lõpuni.
Selle jooksu vaieldamatu "maasikas" on 19.kilomeetri keskmine kolmandik ja selle "maasika" nimi päriselus on "Lossi tänava tõus Toomemäele". Ma olen seda ka varem jooksnud aga seekord tundus see tõus ikka eriti pikk ja raske, pulss tõusis suisa "lakke", jalutama õnneks siiski ei pidanud ja mäkke jõudes sain ka ühelt sõbralt innustavad ergutushüüded, mis olid sel hetkel kindlasti üliolulised.
Toomemäelt laskudes otsustasin teha lõpuspurdi ja tõstsin tempo sujuvalt alla 4.00min/km - midagigi :)
Kui "tuul" ja "mäed" kõrvale jätta, siis pean ütlema, et oli sündmustevaene jooks. Kuigi üle keskmise pingutades joosta on alati ülimõnus.
Lõpptulemus - 1:28:01 ehk tegin ära, tegemist on minu 2016.aasta hooaja poolmaratoni tippmargiga.
Täiendus
Üks asi läks ennist siiski kahetsusväärselt meelest - taastumine. Seekorne jooksust taastumine nägi siis välja järgnev: peale jooksu tegin õhtul kodus väikse sauna ja ei midagi muud. Järgmise päeva hommikul oli selline tunne, et...täiesti tavaline oli olla, kehvema lühimälu korral oleks keegi pidanud mulle ilmselt meelde tuletama, et jooksin vähem kui 24h tagasi enda kohta suhteliselt hea ajaga poolmaratoni. Mõnikord ikka tõmbab jalalihased kangeks vms, aga seekord mitte.
Enne starti sai tehtud klassikaline soojendus ja venitus. Start ise oli nagu iga teine - pauk käib ja hakkad endale sobilikku tempot otsima, st alguses tundub, et jõudu on ülearugi aga katsud end tagasi hoida, et jooksu keskel mitte "haamrit saada".
Tagantjärgi tarkus on muidugi see, et tundub, et sai ikkagi veidi kiire algtempo valitud. Kuni 12.kilomeetri tähiseni kannatas sellega siiski ilusti joosta ehkki mu kilomeetriaegades on selgelt näha, et nii kui tuli mõni lõik vastutuules ja/või mäkke üles, siis ka tempo langes kohe. Suutsin peast isegi läbi lasta mõtte, et "kuna ka sellest jooksust midagi superhead ei tule, siis võiks ju pooleli jätta" - õnneks olin sellest tundest siiski vaimselt üle ja jätkasin pingutamist kuni lõpuni.
Selle jooksu vaieldamatu "maasikas" on 19.kilomeetri keskmine kolmandik ja selle "maasika" nimi päriselus on "Lossi tänava tõus Toomemäele". Ma olen seda ka varem jooksnud aga seekord tundus see tõus ikka eriti pikk ja raske, pulss tõusis suisa "lakke", jalutama õnneks siiski ei pidanud ja mäkke jõudes sain ka ühelt sõbralt innustavad ergutushüüded, mis olid sel hetkel kindlasti üliolulised.
Toomemäelt laskudes otsustasin teha lõpuspurdi ja tõstsin tempo sujuvalt alla 4.00min/km - midagigi :)
Kui "tuul" ja "mäed" kõrvale jätta, siis pean ütlema, et oli sündmustevaene jooks. Kuigi üle keskmise pingutades joosta on alati ülimõnus.
Lõpptulemus - 1:28:01 ehk tegin ära, tegemist on minu 2016.aasta hooaja poolmaratoni tippmargiga.
Täiendus
Üks asi läks ennist siiski kahetsusväärselt meelest - taastumine. Seekorne jooksust taastumine nägi siis välja järgnev: peale jooksu tegin õhtul kodus väikse sauna ja ei midagi muud. Järgmise päeva hommikul oli selline tunne, et...täiesti tavaline oli olla, kehvema lühimälu korral oleks keegi pidanud mulle ilmselt meelde tuletama, et jooksin vähem kui 24h tagasi enda kohta suhteliselt hea ajaga poolmaratoni. Mõnikord ikka tõmbab jalalihased kangeks vms, aga seekord mitte.
No comments:
Post a Comment