Seda jooksu nimetatakse ka "klassikalise jooksuhooaja" avapauguks Eestis - ja põhjusega, sest igal aastal koguneb just sellele jooksule pea kogu Eesti jooksuparemik ning konkurents on sel jooksul üldjuhul tihedam kui kusagil mujal.
Sel aastal me end liigsete kohustustega ei piiranud ning läksime Eesti kõige pikemate traditsioonidega spordivõistlust lihtsalt nautima. Nii minul endal kui Miikol oli tegemist juubelijooksuga - minul 20. ja Miikol 5. kord. Lisaks haakisime enda seltskonda jooksuhuvilise Hanno, kel see oli vist juba 9-ndaks ametlikuks tiiruks ümber Viljandi järve.
Ega siin pikka juttu polegi teha, ilm oli eelneva kevadega võrreldes suisa imeline ja enne starti tegime tavapärase grupifoto.
Jooks ise algas nagu ikka - stardipaugust :) Enne seda hetke käib meil alati nö "pinnase kompimine" - mina ise näiteks ei suuda nii mõnigi kord otsustad, et kas peaks rahulikult tiksuma või täiega panema. Sel korral olin enese vastu aus ja otsustasin, et lõplik selgus ja konkreetne otsus selles osas saabub Huntaugu mäest ülesjõudes.
Sellest tulenevalt võtsin algust ka tiba rahulikumalt kui paaril varasemal aastal kuid sellest olenemata möödusin Huntaugu mäe all näiteks Jaanist, kes ise oli tulnud seda jooksu täiel rinnal nautima.
Kulgesin terve jooksu mingis mõttes mugavas tempos - mis ei olnud tegelikult üldse aeglane aga sellist pingutusest tulenevat "vere maitset" ei olnud mitte kordagi. Stardist teisel pool järve keset põldusid hanerivis joostes tundsin aeg-ajalt, et minu ees liikuvate jooksjate tempo jääb minujaoks liiga lahjaks ning paar-kolm korda astusin sissetallatud rajast kõrvale ning kulutasin mitmesajameetristel lõikudel pehmel pinnasel liikudes kõvasti energiat lisaks, et tõsta enda tempo ootuspäraseks ning mööduda teistest jooksjatest.
Oma üldarvestuse kohast ei olnud mul tegelikult aimugi kuni alles kusagil seal 8-9 km vahel oli üks pealtvaataja, kes luges positsioone...enda ligikaudset kohta teada saades (turvaliselt esisajas) olin sel hetkel isegi veidi üllatunud.
Viiratsi sillalt alustasin oma tagasihoidlikku lõpuspurti, mis tähendas tempo tõstmist 4:00 juurest kusagile sinna 3:30-3:45 vahele, viimase kiirenduse suutsin teha veel ka staadionile sisenedes.
Minu lõppresultaadiks esimest korda koht esisajas ning uus isiklik rajarekord - vastavalt 82.koht ja aeg 45.42, mis teeb tempoks igati viisaka 3:59. Peale finišit kehitasin õlgu ja jalutasin rahulikult saadud veepudeliga finišikoridorist välja teisi ootama - kelle saabumiseni läks ikka tiba aega. Kahtlane emotsioon valdas mind tegelikult vahetult peale lõppu - kogu energiat ma rajale ju ei jätnud ja ca 2 minutiga tehtud uus isiklik tippmark pani ainult õlgu kehitama. Veidi vähem sel talvel ja kevadel trenni teinud Miiko oli ülirahul oma ajaga, mis mahtus turvaliselt 50 minuti sisse. Hanno vormistas endale rahulikult aja mõned minutid üle tunni ning muheles omaette, et sai minu isast (Avo) turvalise edumaaga jagu.
Ahjaa...ei saa mitte mainimata jätta, et mõru pill on ikka veel praeguseni hinges, sest igal aastal on esimesed sada lõpetanut saanud auhinnaks viisaka jooksusärgi aga sel aastal oli selleks meeneks...müts...ega ma seal ju mütsiga löömas käi... :)
Pärast jooksu seadsime sammud Tääksi, et teha üks korralik saun ja väike grill - ka sellest on meil viimastel aastatel juba hea tava kujunenud :)
Ega siin pikka juttu polegi teha, ilm oli eelneva kevadega võrreldes suisa imeline ja enne starti tegime tavapärase grupifoto.
Jooks ise algas nagu ikka - stardipaugust :) Enne seda hetke käib meil alati nö "pinnase kompimine" - mina ise näiteks ei suuda nii mõnigi kord otsustad, et kas peaks rahulikult tiksuma või täiega panema. Sel korral olin enese vastu aus ja otsustasin, et lõplik selgus ja konkreetne otsus selles osas saabub Huntaugu mäest ülesjõudes.
Sellest tulenevalt võtsin algust ka tiba rahulikumalt kui paaril varasemal aastal kuid sellest olenemata möödusin Huntaugu mäe all näiteks Jaanist, kes ise oli tulnud seda jooksu täiel rinnal nautima.
Kulgesin terve jooksu mingis mõttes mugavas tempos - mis ei olnud tegelikult üldse aeglane aga sellist pingutusest tulenevat "vere maitset" ei olnud mitte kordagi. Stardist teisel pool järve keset põldusid hanerivis joostes tundsin aeg-ajalt, et minu ees liikuvate jooksjate tempo jääb minujaoks liiga lahjaks ning paar-kolm korda astusin sissetallatud rajast kõrvale ning kulutasin mitmesajameetristel lõikudel pehmel pinnasel liikudes kõvasti energiat lisaks, et tõsta enda tempo ootuspäraseks ning mööduda teistest jooksjatest.
Oma üldarvestuse kohast ei olnud mul tegelikult aimugi kuni alles kusagil seal 8-9 km vahel oli üks pealtvaataja, kes luges positsioone...enda ligikaudset kohta teada saades (turvaliselt esisajas) olin sel hetkel isegi veidi üllatunud.
Viiratsi sillalt alustasin oma tagasihoidlikku lõpuspurti, mis tähendas tempo tõstmist 4:00 juurest kusagile sinna 3:30-3:45 vahele, viimase kiirenduse suutsin teha veel ka staadionile sisenedes.
Minu lõppresultaadiks esimest korda koht esisajas ning uus isiklik rajarekord - vastavalt 82.koht ja aeg 45.42, mis teeb tempoks igati viisaka 3:59. Peale finišit kehitasin õlgu ja jalutasin rahulikult saadud veepudeliga finišikoridorist välja teisi ootama - kelle saabumiseni läks ikka tiba aega. Kahtlane emotsioon valdas mind tegelikult vahetult peale lõppu - kogu energiat ma rajale ju ei jätnud ja ca 2 minutiga tehtud uus isiklik tippmark pani ainult õlgu kehitama. Veidi vähem sel talvel ja kevadel trenni teinud Miiko oli ülirahul oma ajaga, mis mahtus turvaliselt 50 minuti sisse. Hanno vormistas endale rahulikult aja mõned minutid üle tunni ning muheles omaette, et sai minu isast (Avo) turvalise edumaaga jagu.
Ahjaa...ei saa mitte mainimata jätta, et mõru pill on ikka veel praeguseni hinges, sest igal aastal on esimesed sada lõpetanut saanud auhinnaks viisaka jooksusärgi aga sel aastal oli selleks meeneks...müts...ega ma seal ju mütsiga löömas käi... :)
Pärast jooksu seadsime sammud Tääksi, et teha üks korralik saun ja väike grill - ka sellest on meil viimastel aastatel juba hea tava kujunenud :)
No comments:
Post a Comment