Tartu Suvejooks 20.08.2015 - 10km

Kui ma tavaliselt planeerin spordivõistlustest osavõttu pikemalt ette, siis seekordne rahvajooksule registreerumise otsus oli pigem spontaanne ja toimus veidi üle nädala enne võistlust.

Põhjus miks ma registreerusin oli...eee...põhiliseks sooviks oli vist üle hulga aja proovida 10km aja peale joosta. Lisaks tundus see olevat hea võimalus sisustada töövaba (puhke)nädalat. Mingit reaalset ajalist eesmärki mul eelnevalt ei olnud, teadsin vaid, et ilmselt ei ole ma suuteline hetkel uut isiklikku rekordit jooksma aga päris niisama "tiksuda" ka ei tahtnud.

Tartu Suvejooksu start antakse A. Le Coq spordihoone juurest ja see on osavõtjate arvu poolest selline keskmise suurusega üritus, mille tegi minujaoks huvitavaks jooksuraja asukoht - suuresti Ihastes. Seda osa Tartust ma just liiga hästi ei tunne ehkki lapsepõlves Annelinnas elades sai vahel harva ka Ihastest käidud.

Organisatoorselt igati korralikult läbiviidud üritus ehk kõik toimis ootuspäraselt ja ladusalt: parkimiskorraldus OK, numbri sai tõrgeteta kätte, stardid õigeaegsed, rada arusaadavalt tähistatud ja teeninduspunktid õige koha peal ning toimivad, finišis nänn kiirelt kätte, tulemused kleebiti mõistliku aja jooksul seinale ja toitlustamine korralik - mida veel ühelt rahvaspordiürituselt tahta?

Lisaks minule võttis 10 km jooksust veel ka Miiko osa, tegime enne starti väikse soojendusjooksu koos venitusega ning mõtisklesime teemal, et kuidas jooks välja kukub, sest sooja oli ikkagi üle 20 kraadi ja minule isiklikult kuuma ilmaga pingutamine väga ei sobi.

Peale startipauku jooksime mõnded kilomeetrid Miikoga koos, viskasin talle esimese 500m jooksul veel nalja, et kui ta mu lõppajaks alla 39 minuti veab, siis teen talle õlle välja - nii kahjuks (või õnneks) siiski ei läinud, sest hakkasin temast paari kilomeetri möödumisel vaikselt maha jääma. Miiko selga nägin umbes kuni kaheksanda kilomeetrini, vahetult enne seda oli 180 kraadine tagasipööre ja siis sai veel plaksugi löödud, lõpuks aga kadus ta täiesti silmist. Jooksu ajal geele ei tarbinud ja joogipunktides jõin vett ja ega suurt midagi polegi sellest jooksust muljetada - taaskord tore spordipäev :)

Resultaadid:

• Miiko: 38.41 (17.koht üldarvestuses)
• Ramon: 40:04 (25.koht üldarvestuses)

Kusjuures me mõlemad jooksime oma paremuselt teise 10km aja.

Viimased meetrid Suvejooksu

Suvejooksu rada

Eesti Ööjooks 15.08.2015

Pärast 5 nädalast pausi suurematest treeningutest suutsin enda eesmärgiks seada vaid võistlemise treeningu eesmärgil. Võtsin üritust kui vahejooksuna, et teada saada oma hetkevormi.

Selle massiüritusega kaasnes eelmisel korral suur kriitika, sest eliitjooksjad kippusid rajalt eksima, rada oli pime. Samas suvisel ajal on õhtul hea joosta ning sellesarnaseid üritusi Eestis pole.

Stardis kütetakse inimesed massiivselt üles: muusika, soojendusvõimlemine jm. Veel võistluse hea poolena: medal, korralik stardiala, head võimalused riietumiseks ning pesemiseks, suur hulk  asjalikke vabatahtlikke, väga palju meelelahutust raja ääres. Negatiivse poolena: pimedas võiks rada veelgi paremini tähistatud olla.

Kõige suurem probleem oli selgelt üksteisele otsa jooksmine. Rada kulges Rakvere linnatänavatel 5 kilomeetrisel lõigul, 10km distantsi jooksjatel tuli joosta seda kaks korda. Samas anti 5km jooksjatele start loetud arv minuteid pärast 10 km jooksjate starti. Kiiremad 10km jooksjad jõudsid seega üsna peatselt teisel ringil järgi 5km jooksjatele. Kuigi korraldajad palusid hoida raja paremasse äärde, oli 5km jooksjate mass nii suur, et tegemist oli slaalomiga nende vahel. Arvata võib, et vasak-kurvides lähevad kõik ikkagi vasakult. See põhjustas ohtusid, sest kiiremad 100-200 10K jooksjat jooksid 15-20 km/h (ma ise 16 km/h).

Kokkuvõttes oli võistlus pigem hästi organiseeritud, kuid üksteisele otsajooksmise korraldusaps on siiski üsna oluline viga ja tõsine mõtlemise koht järgmisel aastal.

Tulemuseks brutoaeg 37.38 (neto 37.27), mis on minu ametlik 10K isiklik. Samas olen kaotanud 4-5 nädala puhkusega 10K distantsil tunnetuslikult umbes 1 minuti.

PS! Aitäh nime karjujatele!

Tromso Skyrace 02.08.2015

Mis ning miks midagi sellist üldse teha? Tegemist Põhja-Norras toimuva mägi-maastikujooksuga ("skyrunning"), mille vältel tuleb läbida ca 45 km ja võtta üle 4000 tõusumeetri ning üle 3000m languse. Üritus kvalifitseerus skyrunning'u ametliku organisatsiooni maailmakarika etapiks. Pool-juhuslikult registreerinuna ning selles vallas kogenematuna otsustasin sel aastal minna veidike uljaks ja proovida hobide - jooksmise ning mägimatkamise - ühendamist. Kaks eesmärki: 1. kogemus, 2. läbida trass ükkõik millise ajaga. Teisisõnu, projekti eesmärk oli saada loodusega üheks ja ennast proovile panna :)

Ettevalmistus. Erilisi ettevalmistusi teinud ei olnud, va mõned ultra'ks nimetatavad pikemad trennid-orienteerumised, et keha pikalt (8h) töös hoida. Viimati mägedes matkamas (mitte jooksmas) käisin kevadel Itaalias. Varusin enda arust seljakotti piisavalt sporditoitu ja juua. Niipalju oli kah mõistust peas, et ostsin mägijooksuks sobilikud jalanõud. Transport oli autoga Tallinnast Tromsosse, öösel Soomes telgis ja võistluseelne öö kämpingus.

Samuti suurendas väsimust stardipaika kõndimine mäest üles. Korraldajad kutsusid seda kergeks soojenduseks, mis tähendas siis ca 400 m üles matkamist. Gondel ei pidavat nii vara töötama ja pealegi jõudsime eelmisel õhtul nii hilja, et ei jõudnud briifingule ja seetõttu polnud mul stardinumbrit, mis tasuta gondlisõidu pidi lunastama. Seega jõudsin stardialasse higist nõretades :) ja üsna väsinuna. Ka kaks teist eestlast olid stardis.

Gear

Rada. Võistlus oli korraldatud selliselt, et tuli joosta kokku kahe mäe tippu, mõlemad alla 2000m kõrged. Algus ning võistluskeskus oli Tromstaldstindeni mäe jalamil Tromso külje all, edasi kulges üles laskumise kohani,  järsust nõlvast lumel mõnisada meetrit alla köie abil. Siis kahe mäe vahel läbi metsa ja jõgede raskema, Hamperokkeni nimelise, mäe juurde: lauge tõus, millele järgnes tehniline kaljuronimisega tiputõus kuristike serval ning köite abil, alla tagasi ja uuesti üles esimese künka peale. Jooksul olid ajalimiidid erinevates vahepunktides nii nagu all skeemil.

Foto: http://tromsoskyrace.com/ 

Veel üsna optimist

Epic fail? -"Complete and total failure when success should have been reasonably easy to attain" (Urban Dictionary). Mõistsin üsna peatselt, et erilise mägijooksu ettevalmistuseta pole sel võistlusel minu jaoks jooksmisega väga suurt pistmist. Varasem Nepaali mägedes matkamise kogemus ning läbitud maratonijooksud või 63 km pikkused lauged orienteerumised tähendasid sellel võistlusel praktiliselt mitte midagi. Vajalik oli treenida mäkkejooksu ja mõista kaljuronimise algtõdesid: mõlemad puudusid minu menüüst.

Kultuurišokk. Pärast paari tundi üles sörkimist ning kiiremat kõndimist tuli esimene tõsisem laskumine lumel ja allajooks. Olin vaatamata korralikule joomisele kaotanud päris hulga vedelikku, suur osa kaasa võetud energiat oli juba tarbitud. Allajooksul töötab lihaste mootor pehmelt öeldes "veidi teistmoodi" kui lihtsalt tasasel Eestimaal nühkides. Sain juba mõne tunni möödudes pärast starti nii korralikud krambid sääremarja, et karjusin maas ja teised jooksjad tulid mulle abi pakkuma ja soovitasid vett juua. Jõin veel ja võtsin kotist magneesiumi ampulli. Libedad kivid tundusid kohati sellised, et kuidas siin üldse liikuda saab. Vihma tibutas ja kogu senine jooks oli pilve sees ehk pilves. Läksin edasi, mõttes muie: kõigest 10 tundi veel ja siis on kõik.

Kahe mäe vahel oli mets, kus tuli joosta läbi kergevooluliste jõgede, vesi kohati põlvini. See tundus  juba läbitu kõrval üsna tühine mure. Kõik vesi mägedes oli joodav, seega viskasin mõne jõe juures vett suhu, sest seljas kantud veevarud olid otsakorral. Metsane rada mägede vahel oli kergeks sörgiks täitsa sobilik, kuigi korraldajad olid ka seal lipukesed asetanud mitte teerajale, vaid metsikusse loodusesse. Vahepunktis sain varusid täiendada, et vaatama minna, mida teinegi mägi endast kujutab. Tundus justkui, et sain kultuurišokist üle. Eksisin :)

Hamperokken summit - koht, kus kogeda, mida tähendab sky"running". Algus oli kõik väga kena. Pärast vahepunkti oli tükk aega jälle tunne, et energiat on. Siis hakkas järsku väga kiviseks minema. Suured libedad kivid, mida mööda üles turnida. Ja siis tuli see osa, mida korraldajad kutsusid rajaprofiilil "technical climbing". Millegipärast olin seda iseenda jaoks lahti mõtestanud kui keerulisema matkana või kergemat sorti turnimisena - umbes nii, nagu kooliajal sai Tartus või maal  sõbraga turnitud :). Selgus tõsiasi, et kaljud läksid kohati vertikaalis üles ja viimasel otsal oli vaja köie abil keha üles tõmmata ja sealtsamast alla tulla. When was the last time you did something for the first time? Linnuke kirjas.

Adrenaliin ja kuristikud, mille põhja polnud udu tõttu näha ja kuhu sattuda ometi tundus hõlbus, olid õõvastavad. Arvasin, et ma ei karda kõrgust, eksisin. Liikumine muutus tõeliselt aeglaseks. Kuna olin mitmeid kordi läbi lume ning külma vee tulnud, oli keha külm, väga külm. Mida ülespoole, seda külmemaks teatavasti mägedes läheb. Kuigi seestpoolt tootis organism küll sooja justkui juurde, olid ka higist nõretunud riided pigem külma-allikaks. Hirm nähtamatu kuristupõhjaga lähemalt tutvust teha, külmatunne ja 5-6 tundi harjumatul maastikul olemisest tingitud vaimne väsimus ning füüsiline kurnatus tekitasid hetkelisi helide ning visuaali võnkeid, mida täpsemini kirjeldada ei oskagi. Las ta jääb. Võtsin kalli ajahetke ja lasin endast enne viimast tiputõusu koeraga Norra meditsiinitöötajal pilti teha:

Hetk enne Hamperokkeni tiputõusu

Iroonia seisneb selles, et tavainimese jaoks on skyrunning kõike muud kui jooksmine, kuid tervele mõistusele jääb arusaamatuks tõsiasi, et valdkonna kiiremad ka sellistes kohtades siiski midagi jooksusammu-sarnast teevad. Kiireim mees, Londonist, läbis seekord raja veidi üle 6 tunni. 

"You did not make the last cut-off time"ütlesid korraldajad mulle. Ehk teisisõnu, olin elusalt ja tervelt küll mäest alla jõudnud, kuid vahepunktis ei lastud mul lõpuni minna, sest olin 18 minutiga ületanud viimasele kontrollpunktile ette nähtud ranget ajalimiiti. Võtsin koju seekord kaasa hindamatu kogemuse ürituselt, mille olin endale selgelt liiga optimistlikult valinud. Samas sai suurem osa siiski kaasa tehtud. Päris paljud jooksjad said kirja DNF ("did not finish"), kokku lõpetas 111 jooksjat. Nende pisaraid tuleb tunda järgmisel korral, kogenuma, treenituma ja küpsemana. Palju õnne kahele teisele eestlasele, kes raja läbisid umbes 12 tunniga. Ise olin seekord rajal kokku 8 tundi ja 18 minutit.

"The Tromso VK and Skyrace have represented the most challenging races in skyrunning history, a sure sign skyrunning contintues to hold true to its mountain heritage", International Skyrunning Federation

Vaata ka ametlikke videosid.