Tour de Otepää 2015 oli kolm ränkpikka päeva kestnud läbimõeldud korraldusega väiksem jooksuvõistlus 05-07.06.2015. Kolme päevaga tuli läbida maraton (10km Tehvandil, 17,195km Pühajärvel, 16km Käärikul). Endal sarnane kogemus (nt Saaremaa 3-päeva jooks) täielikult puudus. Soovisin teada saada, kuidas jalad jooksevad teisel ja kolmandal päeval, kui mootor ilmselgelt veel taastunud ei ole. Tõusumeetrite (3 päeva peale 600m) väikese trennina samuti tähtis, arvestades eesootavat ultramaratoni Norra mägedes.
Esimene päev (start õhtul) tuli silmitsi seista tõsise maastikujooksuga Tehvandil. Distants oli 10km, start ja finiš Tehvandi staadionil. Kohe esimesel päeval hakkasid eristuma nn pärisjooksjad ja harrastajad, tekkisid grupid ja joosti üksteise tuules. Joogipunkte oli 3, mis toitsid ja jootsid üsna hästi ära. Juba esimestel kilomeetritel selgus tõsiasi, et ülesmäge jooksjaks ma sündinud ei ole. Samuti, nagu mitmed võistlejad kirjeldasid - suusatades samadel radadel saab allamäge kepid kaenlasse panna ja lasta jalgadel puhata, kuid jooksul seevastu on allamäge raskem, sest jalad saavad veel rohkem tuld ja vatti. Seitsmendast kilomeetrist alates olid räiged tõusud. Samas peab maastiku ilu ja teenindudpunktide ülihead tööd vägagi kiitma. Nii jooksingi juba esimesel päeval omal sääremarjad täiesti läbi. Olin enesekindel, et vähemalt natuke alla 40 minuti tuleb ära, kuid lõpetuseks jäi tõsiasi 40.37.3 ja 11.koht 155 lõpetanust, avg 182 tukset, tempo 4.01.
Pühajärve jooksul teisel päeval oli eelmisest jooksust möödunud ca 16 tundi. Korralik pasta ja hea ööuni ei tähendanud kaugeltki, et sääremarjad saavad korda ja mootor lippab nagu õlitatult. Aus ülestunnistus on, et tuur oli mind juba läbi tõmmanud. Missioon - 17.195km ümber Pühajärve väikese sissepõikega Otepääle. Korralik soojendus väikse jalamassaažiga andis siiski lootust. Tekkisid taaskord grupid, päris ette lippasid favoriidid O.Orm, H.Paap, H. Reinert, S. Hannus, V. Vallimäe. Järgmiseks grupp edasijõudnud jooksupoisse ja siis tuli juba kohad 10-15 grupp, milles ka ise alustasin. Juba mõne kilomeetri järel leidsin maratonijooksjana põuest jõudu ja lasin tempol minna 3.55/km. Laugus osutus sellise tempo säilitamisel eeliseks. Võrreldes eelmise päevaga oli jooks kõvakattel. Iga suurem tõus kandis naljakat nimesilti - nt Rally Estonia tõus, peakorraldaja tõus, Mäe tn tõus. Lõpetuseks leidsin ennast 10. kohalt - kiiremad minu jaoks liiga kiired, aeglasemad minut-paar aeglasemad. Aeg 1.09.08, tempo 4.01/km. Südametukseid (õnneks) ei saanudki tuvastada, sest kella aku ütles alguses üles, väike valearvestus. Enesetunnet arvestades sai pulss üksnes väga kõrge kuni ülikõrge olla.
Käärikul Kekkose rajal kolmandal päeval oli eelmisest jooksust lahutamas ööpäev, kõndidagi ei suutnud normaalselt ning kahtlesin korraks isegi starti minemises. Õnneks või kahjuks olid teistel samalaadsed mured. Eelmisest päevast olin õppinud, et hea soojenduse korral on võimalik tunnike maksimaalset pingutust siiski üle elada ja selle peale läksingi. Tegin korraliku sooja. Stardipaugu järgselt läks rada kohe mäest alla ja kulges mõned kilomeetrid täiesti talutavalt...kuni harimäe tõusini... Tegemist 2km pika lauge ülesmäge kulgeva piinaga, kus iga kurvi taga kujutled endale ette, et sealt lõpeb tõus ära, kuid sellist olukorda elad läbi päris mitu korda. Tõusudel, minu lemmikutel, jooksid mitmed jooksjad, kes jahtisid kohtasid 10-15, minust ette. Eelmise päevaga olin siiski suutnud endale teha mitme minutilise vahe sisse, et Käärikul natuke vähem tempokamat minekut saaks lubada. Metsaradadel oli taaskord ilus ülivõrretes, joogipunkte jällegi piisavalt. Lõpusirge ületasin 11ndana, P. Leino mahtus minust ettepoole 10ndaks. Ajaks tuli 1.03.42, tempo 4.16, pulss 177, max 196, jalad läbi, võistlus läbi.
Protokollis 10.koht, maratoni aeg 2.53.30. Mõlgutab mõtteid Saaremaa Kolme Päeva jooksu suunas. Õppisin hindama taastuvate toimingute ning toitumise mõju intensiivsel võistlus&treeningperioodil. Korraldus üdini positiivne, ametlik moto "raskelt ilus" on naelapea pihta. Väga muhe seltskond jooksunaisi- ja mehi oli koos! Ehk õnnestub järgmisel aastal ka kõrvalepõige kurikuulsasse Comeback-i ööklubisse teha...
foto: Indrek Ladva, sportfoto.ee
No comments:
Post a Comment