Veneetsia poolmaraton ehk Venice Moonlight Half Marathon toimus viiendat korda 23.05.2015. Joosta tuli üks 21.097 km pikkune lõik Jesolos Veneetsia külje all.
Pärast Rotterdami maratonil haiguse tõttu katkestamist aprilli keskel oli eesmärgiks saada hea välisjooksu kogemus ning vähem tähtis polnud isikliku rekordi jooksmine, mis seni pärines 2014 augustist Rakvere ööjooksult: 1:25:32. Etteruttavalt, mõlemad eesmärgid said täidetud, uus PB nüüd 1:22:51.
Välisjooksudel üldiselt on mitmeid faktoreid, mille koosmõjus võib jooks ebaõnnestuda - reisiväsimus, harjumatu toit, unepuudus, harjumatud ilmastikuolud jm. Pidin neist kõigiga vähemal või rohkemal määral kokku puutuma - näiteks ei hoidnud hostelis toakaaslaseks olnud India kogukas meesterahvas end norskamisega ikka üldse tagasi, pehmelt öeldes. Samas polnud Itaaliale omaselt probleeme hea pastatoodangu saamisega eelneval õhtul :)
Introks, esimene uudne asi oli minu jaoks ingliskeelse arstitõendi esitamine, millel pidin perearsti juures järel käima ja süsteemi üles laadima. Registreerimisprotseduur oli harjumuspärasest formaalsem ning mõnevõrra keerukam, kuid väikese kannatuse olemasolul kõik tehtav.
Stardimaterjale jagati võistluskeskuses ning finišialas Lido de Jesolo lähistel, kuhu Veneetsiast oli sõita poolteist tundi mootorpaadi ning bussiga. Mastaabilt võis üritus meenutada Rakvere ööjooksu, jooksjate arv siiski mõnevõrra suurem.
Veneetsia poolmaratonil osales HM distantsil 3700 jooksjat, 10K (toimus esimest korda) distantsil oli üle 300 osaleja. Osalejatele anti kellaajaline pilet eribussile, mis viis stardipaika. Jõudsin üsna palju varem, et saaks korralikult sooja teha, rahulikult riided vahetada ning mõned pildid teha. Riided transporditi erimärgistatud kotis, millel jooksja stardinumber, bussidega finišialasse.
Start oli, nagu ürituse nimest "moonlight half marathon" võib eeldada, enne päikeseloojangut kell 19.30. Arvestades eelmist HM tulemust, õnnestus mul saada kõige esimesse stardikoridori, eliitjooksjatele nn kuklasse hingama.
Vaatasin selliste jooksjate kandu nagu Kiptui Lawi (Keenia) ja Rugut Kipngetich Simon (Uganda).
Olid ka tempomeistritega tempogrupid, millest kõige kiirem 1:25, kuid olles isikliku rekordi jahil, loobusin nendega koos jooksmast ning jooksin kohe ette.
Jooksust: Rada oli ilus, ilm jahe ning pilvine, vihma ei sadanud. Geelid võtsin 7km,12km ning 16km peal. Joogipunktid olid 5 km järel. Pidasin Haapsalus joostud 10,5 km distantsi tulemuse põhjal prognoositavaks, et minu poolmaratoni tempo võiks tulla <4min/km peale.
Kuigi esimese km läbisin adrenaliini pealt pigem kiirustades (3:52), siis võtsin edaspidi kontrolli alla ja hoidsin sujuvalt 3:55.
Tempo oli lõpuni ühtlane ning alles 2km enne lõppu avastasin, et tegelikkuses on jõudu veel veidi ülegi ning vajutasin siis kah (viimased km isegi alla 3:50). Ilmselt jäi 30-40 sekundit veel sissegi, kuid puudus lihtsalt julgus veelgi ennem enne lõppu tempot tõsta, st tõsta seni hoitud 3:55-->3:45.
Oli harjumatu joosta nii pikk distants sellise kiirusega, kuid lõpptulemuseks 1:22:52 võis üksnes rahule jääda.
Lõpusirgel tekkis filmimoment, kui nn kuuvalgel itaallased kahes leeris kaasa elasid. Keskmiseks pulsiks jäi 183.
| Koht: 106 | Stardinr 553 | Jooksusepik MV |  | SM | 01:22:53 | .01:22:51 |
Suurt pidu seekord pärast finišit ei pidanud, sest hostelisse soolast pudenevat keha pesema minna oli pikk tee, et järgmisel päeval saaks alguse hoopis teine teekond Veronasse, kus jõe ääres sai tehtud 13,5 km pikkune jooks otsa ning ülejärgmisel päeval lõdvestuseks Monte Baldo (1760m) otsa jalgadel turnitud.
Finišimöll:
No comments:
Post a Comment