Kui tervet ei jõua, tee pool!
Maratonirajale meelitajaid tuleb ette üha tihedamini ja seega võib isegi juhtuda, et varsti ma siiski murdun ja oma debüüdi sel distantsil ka teen. Aga, maratoni läbimise osas on mul mõned omad mõtted - esimese tahaks kogemuseks kusagil väiksemal võistlusel rahulikult tiksuda või siis joosta kohe esimese korraga alla 3h :)
Ehk siis, augusti alguses, kui olin "suviselt puhkusereisilt Norrast" naasnud, tegin strateegilise otsuse ning registreerisin end SEB Tallinna maratonil poolmaratoni distantsile. Olgu kohe ära märgitud, et mingisugust erilist ettevalmistust ma selleks võistluseks ei teinud - trennid jätkusid enam-vähem tavapärases mahus. Jooksule eelneval õhtul klassikaline "pastaparty" jooksusõprade seltskonnas siiski toimus ja see oli üks äraütlemata muhe oleng, kus sai järgneva päeva eesmärkidest, plaanidest ja strateegiatest pajatatud.
Jooksupäev algas nagu ikka - äratusega :) Väike söök-jook ja muud tavapärased jooksu-hommikused protseduurid ning seadsingi juba sammud kesklinna poole. Jõudsin kohale umbes-täpselt nii, et nägin Toompuiestee ja Kaarli pst ristumiskohas esimest ringi lõpetavaid maratonijooksjaid alates liidritest kuni umbes 4h grupini, kus jooksis mu nõbu Maigi oma esimest maratoni. Sinna kuhugi vahele jäi ka 3h grupp naerusuise Miikoga :) Ergutasin kõik möödujaid eestlaslikult laisalt - vaikides, naeratusega näol.
Edasi kulges kõik taaskord oma rada pidi: väike soojendusjooks, wc, pakihoid, liikumine starti ja venitused. Kuna kuulusin oma stardinumbri järgi esimesse stardigruppi, siis sain kohe peale stardipauku jooksma asuda. Esimesel paaril kilomeetril toimus tavapärane "tõmblemine", hoidsin end pigem tagasi ja jälgisin, et mul tempo liiga kõrgeks ei läheks. Valisin välja endale sobiliku tempoga grupikese ja lasin sellel grupikesel endale siis tempot teha. Hea mugav ju joosta, kui ei pea ise oma kiirust jälgima.
Kilomeetrid möödusid kui linnulennul ja igas joogipunktis tankisin end topsikese veega. Ega suurt midagi põnevat justkui ei toimunudki, muudkui jooksed ja jooksed. Kusagil seal kolmanda joogipunkti läheduses hakkas väike vetsukas pakitsema. Mõtlesin, et mis seal ikka, kannatab vast lõpuni ära.
10km vaheaeg: 41:42 - mis oli väheke aeglasem, kui ma olin oodanud aga tegelikult oli mu "häda" muutunud juba nii väljakannatamatult jõhkraks, et mul suutsid isegi tekkida järgnevad mõtted: 1.kohe suvalisse põõsasse; 2.varsti peaks saabuma järgmine joogipunkt sinise putkaga; 3.kui liiga hulluks läheb, siis kõnnin kuni leian sobiliku koha. Kusagil seal 10 kandis lasin lahti ka mind vedanud grupist - ei saanud enam lihtsalt nii kiireid samme teha. Kannatasin ikka kuidagi järgmise teeäärse sinise plastputkani ära ja sain seal kiirelt oma privaatse häda ära lahendada. Selline ootamatu boksipeatus röövis mult veel ca 40 sekundit. Ei teagi millest selline tõrge tekkis aga ju siis midagi ikka toitumises valesti läks.
Kuna enam ei olnud minu ees tuult murdvat gruppi, siis tagasirge kesklinna poole kulges mul pigem suhtelises üksilduses "maratonimaasikaid noppides". Niipalju siiski sain vahepeal "puhkust", et kui ütlesin enda seljataga jooksnud mehele, et vedagu tema ka vahelduseks, siis õnneks oli ta nõus ja vedaski.
Selline tuules rassimine väsitas mõnusasti ja vanalinna müüride vahele jõudes kukkus veidi ka tempo aga see polnud selline tappev "kirves". Kaarli pst-le jõudes suutsin veel lõpuspurdiks mõnusa kiirenduse teha ja tempo viimaseks 500 meetriks kusagil sinna 3:30 kanti tõsta.
Lõpuaeg 1:28:19 ei ole kehv...arvestades olusid, keskmiseks tempoks tuli seega igati korralik 4:11. Tegin siiski oma tulemuse ära ja jäin jooksuga kokkuvõttes rahule. Eelmisel aastal jooksin SEB-il minuti kiiremini ja selleaastane resultaat paikneb hetkel minu isiklikus poolmaratoni edetabelis kolmandal kohal...niiet, pole paha.
Kokkuvõttes võin öelda, et mul hea meel, et ma pühapäeva hommikul jooksutossud jalga panin ja poolmaratoni jooksma läksin.
Ehk siis, augusti alguses, kui olin "suviselt puhkusereisilt Norrast" naasnud, tegin strateegilise otsuse ning registreerisin end SEB Tallinna maratonil poolmaratoni distantsile. Olgu kohe ära märgitud, et mingisugust erilist ettevalmistust ma selleks võistluseks ei teinud - trennid jätkusid enam-vähem tavapärases mahus. Jooksule eelneval õhtul klassikaline "pastaparty" jooksusõprade seltskonnas siiski toimus ja see oli üks äraütlemata muhe oleng, kus sai järgneva päeva eesmärkidest, plaanidest ja strateegiatest pajatatud.
Jooksupäev algas nagu ikka - äratusega :) Väike söök-jook ja muud tavapärased jooksu-hommikused protseduurid ning seadsingi juba sammud kesklinna poole. Jõudsin kohale umbes-täpselt nii, et nägin Toompuiestee ja Kaarli pst ristumiskohas esimest ringi lõpetavaid maratonijooksjaid alates liidritest kuni umbes 4h grupini, kus jooksis mu nõbu Maigi oma esimest maratoni. Sinna kuhugi vahele jäi ka 3h grupp naerusuise Miikoga :) Ergutasin kõik möödujaid eestlaslikult laisalt - vaikides, naeratusega näol.
Edasi kulges kõik taaskord oma rada pidi: väike soojendusjooks, wc, pakihoid, liikumine starti ja venitused. Kuna kuulusin oma stardinumbri järgi esimesse stardigruppi, siis sain kohe peale stardipauku jooksma asuda. Esimesel paaril kilomeetril toimus tavapärane "tõmblemine", hoidsin end pigem tagasi ja jälgisin, et mul tempo liiga kõrgeks ei läheks. Valisin välja endale sobiliku tempoga grupikese ja lasin sellel grupikesel endale siis tempot teha. Hea mugav ju joosta, kui ei pea ise oma kiirust jälgima.
Kilomeetrid möödusid kui linnulennul ja igas joogipunktis tankisin end topsikese veega. Ega suurt midagi põnevat justkui ei toimunudki, muudkui jooksed ja jooksed. Kusagil seal kolmanda joogipunkti läheduses hakkas väike vetsukas pakitsema. Mõtlesin, et mis seal ikka, kannatab vast lõpuni ära.
10km vaheaeg: 41:42 - mis oli väheke aeglasem, kui ma olin oodanud aga tegelikult oli mu "häda" muutunud juba nii väljakannatamatult jõhkraks, et mul suutsid isegi tekkida järgnevad mõtted: 1.kohe suvalisse põõsasse; 2.varsti peaks saabuma järgmine joogipunkt sinise putkaga; 3.kui liiga hulluks läheb, siis kõnnin kuni leian sobiliku koha. Kusagil seal 10 kandis lasin lahti ka mind vedanud grupist - ei saanud enam lihtsalt nii kiireid samme teha. Kannatasin ikka kuidagi järgmise teeäärse sinise plastputkani ära ja sain seal kiirelt oma privaatse häda ära lahendada. Selline ootamatu boksipeatus röövis mult veel ca 40 sekundit. Ei teagi millest selline tõrge tekkis aga ju siis midagi ikka toitumises valesti läks.
Kuna enam ei olnud minu ees tuult murdvat gruppi, siis tagasirge kesklinna poole kulges mul pigem suhtelises üksilduses "maratonimaasikaid noppides". Niipalju siiski sain vahepeal "puhkust", et kui ütlesin enda seljataga jooksnud mehele, et vedagu tema ka vahelduseks, siis õnneks oli ta nõus ja vedaski.
Selline tuules rassimine väsitas mõnusasti ja vanalinna müüride vahele jõudes kukkus veidi ka tempo aga see polnud selline tappev "kirves". Kaarli pst-le jõudes suutsin veel lõpuspurdiks mõnusa kiirenduse teha ja tempo viimaseks 500 meetriks kusagil sinna 3:30 kanti tõsta.
Lõpuaeg 1:28:19 ei ole kehv...arvestades olusid, keskmiseks tempoks tuli seega igati korralik 4:11. Tegin siiski oma tulemuse ära ja jäin jooksuga kokkuvõttes rahule. Eelmisel aastal jooksin SEB-il minuti kiiremini ja selleaastane resultaat paikneb hetkel minu isiklikus poolmaratoni edetabelis kolmandal kohal...niiet, pole paha.
Kokkuvõttes võin öelda, et mul hea meel, et ma pühapäeva hommikul jooksutossud jalga panin ja poolmaratoni jooksma läksin.
Lõpetamise järgne rõõm on alati suur.
No comments:
Post a Comment