Kevadel sai ühekorraga registreeritud tervele Linnasprindi Tallinna hooajale. Kuna selle (paaris)orieneerumise demoürituse sügisene etapp toimus vaid loetud päevad peale SEB Tallinna maratoni, siis alguses Miiko tõrkus verbaalselt seda väikest vanalinna ringi kiirema tempoga jooksmast - lubas vaikselt sörkida...ja lubas seda korduvalt. Mina aga muudkui ässitasin teda takka, et "kui täiega ei pane, siis me ju ei võida"...ja tegin seda korduvalt. Tegelikkuses olin juba enne starti harjunud mõttega, et "heakene küll, kui ei jookse, siis vähemalt tiksume selle raja soliidselt läbi."
Saime siis Miikoga kolmapäeva õhtul peale tööd Vabaduse väljakul kokku ja tegime hästi lühikese soojendusjooksu ja venitamised. Panime numbrid ette, võtsime registratuurist kompostrilipiku, jaotasime tööülesanded (Miiko veab ja komposteerib, mina planeerin ja loen kaarti) ning suundusime starti.
Kui meile startides kell käima pandi, siis haarasin kaardi ja esialgu kusagil 100 meetrit oli tõesti sörkjooks, mille jooksul panin paika generaalplaani, et Toompeale me ei tõuse ja teeme all-linna puhtaks - nii saime kätte mõlemad kohustuslikud ja ülejäänud vajalikud punktid ning ei pidanud veel väljapuhkamata jalgadele tõusu/langust tegema. Kui plaan tehtud, siis juhtus midagi mõnes mõttes ootamatut - Miiko hakkas jooksma ja võttis nn "veduri" kohustust ikka päris tõsiselt. Sain aru, et tema lubadust "kergest sörgist" uskudes olin seekord petta saanud. Pidin kohati ikka täitsa pingutama, et temast mitte maha jääda ja lõpumeetritel olin suisa hingetu - pulss sai viisakalt ikka üle 180 tõstetud. Põhimõttelisi vigu me orienteerudes ei teinud ja see tähendas, et kui me lõpetasime oma ca 3 kilomeetrise ringi, siis tõusime oma tulemusega 12:26 vähemalt esialgu liidriks.
Selline virtuaalne liidriks olemine tähendas aga seda, et me ei saanudki igaks-juhuks kohe minema minna ja pidime võistluskeskuses passima kuniks meie aeg üle joostakse, või siis autasustamise ära ootama. Kõhutunne ütles kohe, et ilmselt esimeseks me siiski ei tule, teiste kohtade osas ei osanud me aga midagi arvata. Esimene tiim, mis meid edestas suutis seda teha vaid kuue sekundiga - see tekitas teatava elevuse, et äkki me siiski seekord jõuame ka poodiumile. Viimaste võistluspaaride seas startinud kaks meespaari jooksid meie tulemuse aga veenva eduga üle ning seega kukkusime lõpparvestuses neljandaks - nii juhtus ka kevadel ning ka seekord jäid šampoonipudelid meile kättesaamatuks...veel. Aga me tahame ennast parandada selles osas.
sprindiässad ootamas oma lõppskoori
No comments:
Post a Comment