01.05.2016 Jooks ümber Viljandi järve

Eesmärk

 

Veeta üks traditsiooniline sportlik-sotsiaalne pärastlõuna töörahvapühal, hea mineku korral püstitada rajal isiklikud rekordid, Miikol kontrollida vormi eesootavaks Genfi maratoniks.

 

Intro

 

Sarnaselt 2015. aastaga oli ilm seekord väga helde, jooksjaid ootas 15 kraadi sooja. Stardinumbrid anti seekord Miiko 67, Ramon 109. Seega stardiks oli väga hea positsioon. Ramonil oli jooks 19. kord, Avo Reimetsal suisa 45. kord. Miikol 4. kord osaleda. Traditsiooniliselt sai tehtud kergem soojendus al 30 minutit enne starti ja kohustuslik jooksusepikute pilt:

 

 

Ettevalmistus on sel aastal võrreldes varasemaga olnud mahu poolest mõnevõrra väiksem, Miiko puhkas jooksmisest ligi 3 kuud. Samas sai end kätte võetud kusagil veebruaris, et alustada miinimumpakett-ettevalmistusega 8.05.2016 toimuvaks Genfi maratoniks. Selle käigus sai koos Ramoniga joostud nii mõnigi teravam intervall (näiteks 4x1000m@3.40).

 

Jooks

 

Minek oli kohe alguses päris hea, kuigi mõne kraadi võrra oleks võinud isegi vähem sooja olla. Miiko kilomeetri ajad:

1	3:37 /km	3:35 /km	0 m
2	4:03 /km	3:36 /km	27 m
3	3:45 /km	3:44 /km	-1 m
4	3:35 /km	3:48 /km	-28 m
5	4:04 /km	4:01 /km	0 m
6	4:07 /km	3:55 /km	12 m
7	4:33 /km	4:05 /km	12 m
8	4:08 /km	3:58 /km	10 m
9	4:00 /km	4:00 /km	-7 m
10	3:41 /km	3:53 /km	-28 m
11	3:53 /km	3:47 /km	5 m
0.5	3:39 /km	3:42 /km	-3 m

Siit joonistub välja ka raja profiil: teisel kilomeetril oli korralik tõus üles majade vahele, mis hinge veidi kinni tõmbas, kuid pole hullu. Edasi tuli sisenemine Orika sohu, kust läbimisel tempo paratamatult alla käis - tegemist oli seekord väga märja alaga, kus jalad vajusid sisse. Sealt edasi oli rada mõned kilomeetrid üsna armutu, oli hobusemäe tõus ja raskem maastik. Meil mõlemal Ramoniga võttis see üsna läbi. Õnneks surusin tempo siiski kokkuvõttes alla 4:00 minuti/km peale ja tulemus jäi 45:23, 94. koht. Ramonil tempo kergelt üle 4:00min/km peale, aeg 47:42, koht 153.

 

Kokuvõttes olid eelmise kahe kuu trennid osutunud efektiivseks. Ainukeseks korralikuks miinuseks peab Miiko seda, et esimene joogipunkt asus liiga kaugel stardist, alles pärast Orika sood. Järgmisel korral tuleks rajale paigutada support tiim, et janu ei peaks kannatama.

 

Uued isiklikud kirjas võis välja teenitult minna muljetama Jänese Jooksukooli afterpartyle Tääksi ja sauna, grilli ning tünni nautima.

 

Järgmise korrani, Viljandi!

XT Talverogain 2016

Pean kohe ütlema, et kuna nii mõnedki nädalad on nüüdseks sellest üritusest juba möödunud, siis mälu ei pruugi enam kõiki nüansse liiga täpselt mäletada aga katsun ikkagi lühikese kokkuvõtte antud spordivõistlusest teha.

Ühesõnaga - suutsin talve jooksul kuidagi taaskord meelitada Miiko endaga kaasa varakevadist (või hilistalvist - oleneb mis otsast vaadata) 4h rogaini Tallinnas tegema. Ega ta muidugi väga vastu ka ei olnud :) Väljavalituks osutus ka sel aastal XT spordi talverogain. 

Peale registreerimist polnudki vaja muud teha kui et veidi jooksutrenni ja võistluspäeva hommikul starti minna. 

Nagu XT rogainidel ikka kombeks, siis kaart antakse võistkondadele kätte 5 minutit enne starti. See oli see viimane hetk, kui kõik veel ladusalt läks, sest just selle va planeerimise juures tegime (tagantjärgi mõeldes) kõige suurema vea ehk otsustasime hakata punkte võtma kellaosutitele vastupidises suunas ehk ringiga ümber Harku järve suundudes esmalt kaardi põhjapoolsesse ossa. Aega oli vähe aga ometigi oleks pidanud tegema "kaine" kalkulatsiooni ja kiirelt eraldi kokku arvutama Paldiski mnt-st põhja- ja lõunapoole jäävate kontrollpunktide summad. See sai tehtud alles pärast lõpetamist ning kuigi visuaalselt oli tegemist enam-vähem võrdsete maalappidega, siis punkte oleks saanud kaardi lõunapoolsest osast tunduvalt rohkem.

Nojah, meie plaan oli startides igaljuhul selline: kaardi ülemine osa puhtaks teha ja siis vaadata, et kui palju me lõunapoolses osas jõuame.

Ega suurt muud polegi nagu rääkida, täitsime kohusetundlikult oma plaani esimese osa (S-60-30-40-31-20-50-80-32-41-81-70-33-91-21-90-71-42-52-83-82-57) ning sealjuures suuremaid vigu ei teinud. Mõned etapid oleks saanud küll veidi teisiti lahendada aga me räägime siin eksimustest, mille puhul ajaline kadu on suurusjärgus mõned minutit.

Näiteks 21-90-71 puhul liikusime 21-st 90 poole minnes väikese lõigu tagasi ja etapil 90-71 põrutasime suure hooga õigest tänava otsast mööda (sest aluskaardilt puudusid nii ehitatavad majad kui ka tänav - mitte et see midagi vabandaks muidugi), mille tõttu pidime veidi tühermaal eelmise aasta kulu sees trampima ja ohakaid endale külge korjama.

Veidi aeglasem oli meie liikumine ka Harku karjääris (etapid 83-82-57), kus läksime punkte võttes pigem kindla peale välja ning ei hakanud otse läbi karjäärimaastiku "lõikama" - tundus mõistlik otsus võistluse ajal ja hiljem ka. Väikse lisaajakulu tekitas ka Miiko poolt läbiviidud kohustuslik fotosessioon.

Ülemine pool võistluskaardist võttis meil aega kokku 2 tundi ja 40 minutit ning läbisime selle ajaga eeskujuliku 27 kilomeetrit. Edasi tuli teha strateegiline valik, et mida kaardi alumisest poolest võtta ja mida jätta.

Kuna aega just liiga palju järel ei olnud, siis teadsime, et me Nõmmele päris ei jõua ja Harku raba, kui ühe märjema piirkonna kaardil, välistasime samuti. Seega jäid alles punktid Astangul ja Õismäel (62-66-86-34-23-45-35-56-55-F). Üks võimalus oli veel võtta Õismäelt punkt 65 aga kuna sellega oleks võib-olla kaasnenud ka ajalimiidi ületamise trahv, siis jätsime selle lõpuks ikkagi välja.

"Seakisa" lõppresultaadiks siis seekord 32. koht 155 punktiga (aeg 3:53:12)

Kuidas Tartu jooksusepikud Seakisaga Saaremaal käisid

Kolm punkti kõigile, kes pakkusid autoga. Auhinnad saab kätte pärast 43nda Saaremaa Kolme Päeva jooksu finišit. Autoga sõitsime Saaremaale jah, ainult, et see polnud küsimus vaid postituse pealkiri.

Asjast pisut lähemalt ka. Seanahka polnud Saaremaa 42. Kolme Päeva Jooksul kellelgi plaanis vedada. Saaremaa on selleks liiga kaugel. Niisiis, reede, laupäeva ja pühapäeva, vastavalt 10 000, 16 195 ja 16 000 meetrit tuli läbida täie tõsidusega. Alustuseks eesmärk: ei rohkem ega vähem kui kõigile 10K isiklikud rekordid. Peo sai rikkuda ainult halb ilm, mis jäi vist Leetu. Etteruttavalt võib öelda, et ilmad olid kõigil jooksupäevadel sisuliselt kuldsed, niiet suur-suur tänu korraldajatele!

10K – 16.10.2015

Start anti Kuressaares täpselt nii nagu oli kokkulepitud, 16.30. Mina panin oma kella stardipaugu ehmatusest toibudes käima, siis uuesti kinni ja siis uuesti käima. Algaja värk vist. Ja eks ma olin ikka õnnelik ka ja siis sellised asjad vahel juhtuvad, et vajutad ühe asemel kolm korda seda kella nuppu.

Stardist kappasid sõbrad Miiko ja Ramon hästi kiiresti minema. Kusjuures arvestasin sellega juba Virtsus praamijärjekorras oodates, et mul tuleb iga ühist hetke semude seltsis nautida, sest pärast starti ma mõnda aega neid jälle ei näe. Ja siis on mul põhjust ainult ennast süüdistada, kui me enne starti liiga vähe suhtlesime.

Ramonit ma siiski veel mõnesaja meetri jooksul nägin, selg minu poole, valge särk reetis teda. Siis ta kadus.

Üldiselt mulle väga meeldis see 10ne kilomeetri ring. Sai joosta nii autoteel kui tee ääres, tühermaal, eramajade vahel, mööda paneelmajade kõrvalt ja surnuaia servast, tallata kruusal, murukamaral ja asfaldil. Ühesõnaga - mõnus ja mitmekesine rada, mis profiililt pigem tasane.

Taktika oli mul lihtne: proovin esimesed kolm-neli kilomeetrit ennast mitte kinni joosta. Hoian ühtlast tempot ja ei lase pulssi üle 170ne. See õnnestus. Lihtsalt mul on selline asi, et kuskil 5ndal kilomeetril hakkab alles hea olla ja siis panen auru juurde, sõltuvalt päevast. Nii läks ka reedel 10K joostes. Võtsin pärast 5K joogipunktis vett paar lonksu ja siis lisasin hoogu juurde.

Tore oli, keegi enam väga palju mööda ei jooksnudki, hakkasin hoopis ise mõnest kaaspingutajast mööda rühkima. Tänan südamest teede äärde kogunenud kaasaelajaid, kes valimatult kõigile jõudu soovisid. Ka see ergutajate efekt oli keres täitsa tunda: kui ikka positiivselt hõigutakse ja nähakse mõistvat (isegi kui see on kõigest näiline), miks ma seda teen (NB! ma isegi tihti ei mõista, aga joosta ikka meeldib), siis see tõesti aitab kaasa, sest tuleb ju ikka juurde panna, mitte jalga sirgu lasta. 

Vesi, kaasaelajad ja taktika tegid seega mulle suure heateo. Jooksin nagu jaksasin ja omaarust viimase kilomeetri veel eriti täiega. Aeg 42.03.6 tähistas elu esimest ametlikku 10K aega, isiklikku rekordit ja esimese võistlusjooksu esimese etapi võidukat läbimist. Sain ka auhinna, tõsi küll, loosiga – jooksuvõistluse ühe toetaja logoga teesärgi. Väga meeldiv!

16, 195 km – 17.10.2015

Start ja tegelikult kogu marsruut kulges Sõrve poolsaarel (geograafiahuvilistele, ca 30 km Lätist). Jalad tuletasid juba ärgates eelmist päeva meelda. Sai reedel ikka paar viimast kilomeetrit päris ruttu joostud ja osad lihased olid oma lihasmälus selle tunde pisut kangemal kujul hästi säilitanud. Siiski ei midagi hullu.

Seakisa punt oli koos oma suurepäraste naistreeneritest ihufotograaf-logistikutega Sõrves (kohalikus keeles “Sörves” toim) kohal. Tegime soojad ära ja eneselegi märkamatult ootasime juba stardipauku. Soov oli joosta hästi ja mitte alla anda. Minu taktika laias laastus endine, esimesed kilomeetrid rahulikult ja siis tasapisi kiiremaks. Kuulsin stardis, et keegi kogenud jooksuhärra soovitas ka oma tuttavale, et ei siin pole kuskile kiiret, võtad alguse rahulikult ja pärast töötad aja kenasti tagasi. Pärast kuuldut oli mul endal ka kindlam olla. Õige jutt!

Pauk käis, vahetult enne seda vajutasin ühe korra pulsikella nuppu ja jooksin. Sõbrad Ramon ja Miiko olid jälle kadunud. Mõtlesin esimesed 2 kilomeetrit veel nendele asjadele, mida neile oleks tahtnud öelda. Asjata. 

Pidin seega veel 14, 195 km nende meestega jutupuhumist ootama, õigemini jooksma.

Rada oli tore, olustik suurepärane. Jooksin ennast taas esimesed 4-5 km soojaks. Mingis mõttes tundus nigu raskem kui möödunud päeval 10K joostes, aga käekell vaidles vastu. Kella järgi paistis minu teise päeva jooksupidu isegi sutsu kiirem, kohati. 

Mis siis veel teisel päeval põnevat juhtus? Võtsin appi ka keelatud ainete nimekirja kuuluvate ainete hulka mittekuuluvad ained. Need olid geelsegu kujul ühes 60 grammises pakis kaasas. Geeli neelasin 8 km peal sisse, et saada rohkem eluvaimu.

Viimasel 3-4 kilomeetril sattusin punti, kus tundusid toredad kujud, kellele meeldib sport ja jooksmine. Neil olid särkidel logod ja kirjad ka peal, niiet ma arvasin, et küllap nad on oma spordiarmastust ka varem sellistel rahvaspordiüritustel teistega jaganud. Mina mõtlesin peas, et jagan oma armastust spordi ja nende härrade vastu sellega, et teen neile lõpuga ära. Osadele neist tegingi. Kiirendasin umbes 2,5 km enne finišit ja siis tõstsin järk-järgult veel tempot. 500m enne lõppu tegin lõpuspurdi vanade kergejõustikua-aegade mälestuseks. Lõpp hea, kõik hea! Aeg 1:10:52.6 

 

16 km – 18.10.2015

Tagasi Kuressaares.

Sellest, kas jalad öösel ja ärgates valutasid, eraldi ei räägi, vastus on jah. 

Ilmast võib küll rääkida. Hommik oli selge ja külm, korralik hall maas, 2-3 kraadi sooja. Tekkis õigustatud küsimus, kas jookseme kogu Seakisa kambaga liibukates?! Mina õigustasin vähemalt enda peas ja natuke vist Miikole ja Ramonile ka, et mina jooksen kindlalt lühikestega, sest eelnevad 2 päeva on olnud nii mõnus ja milleks seda mõnu mõne kraadi pärast rikkuda. 

Ajasime ennast pikas riietuses soojaks ning jätsime veidi enne starti üleliigsed asjad oma ustavatele ja parimatele abilistele. Aitäh Maris ja Marie! Jooksuks olime valmis siiski lühikestes.

 

Meeletust soojendusest aitas maha jahtuda asjaolu, et Kolme Päeva Jooksu viimane start anti pingerea esimesele üheksale mehele nagu jälitussõidus, ehk siis see aeg, mis mehi kahe päeva jooksul eraldama oli jäänud, tuli ülejäänud entusiastidel oodata ja kaasa elada. Kõigepealt startisid nemad ükshaaval ja siis läks rajale ülejäänud lõbus seltskond.

Lõbus oli kogu jooks. Eriti kuskil kruusateel, väikese metsa vahel enne Saaremaa golfiväljakuid. Seal hakkas ikkagi külm ka ja korraks mõtlesin, et mõtle kui ma jookseks pikkades, et mis tunne küll siis oleks. No aga see mõte ja tunne sai otsa koos metsateega. Siis oli jälle okei. 

Ootasin 8ndat kilomeetripunkti ja kaasa võetud spordigeeli manustamist rohkem kui praamisõitu tagasi mandrile. Siis ta tuli. 

Enne ja pärast seda mõtlesin korraks hästi aralt ka, et miks ma üldse jooksen, ja mis siis kui katkestaks?! No nii tobedast arutelust sain õnneks siis üle, kui teises joogipunktis, kuskil 10,5 km-l, vett kogemata kurku tõmbasin ja läkastasin, mis kole. Aga pea lõi klaariks.

Võidukalt ja traditsiooniks saanud lõpuspurdiga jõudsin finišisse! Mingi kutt tuli tagant veel eriti rajult ja hääletult, astus kaks viimast sammu, tähendab läbis finišikaare, enne mind. Temal hea meel, minul ka hea meel. 

1:12:04.7 näitas, et olin väsinud ja enesetunde järgi ilmselt ka seda, et raja lõpuosa mulle väga ei sobinud.

Kolme päeva kokkuvõttes aeg 3:05:00.9 andis 42. Saaremaa Kolme Päeva Jooksul 153nda koha. Tänan Miikot ja Ramonit, kes motiveerisid ja nõustasid ning kinkisid oma hea etteastega meile kolmele ehk Seakisa tiimile meeskondlikus arvestuses saatanliku 13nda koha. Mega!

Ja P.S. lõigus ei saa ütlemata jätta, et ööbimispaik Loode-Saaremaal andis kena merevaatega oma osa püsivalt heale tujule. Teine ja vähemalt sama tähtis roll oli suurepärasel reisiseltskonnal ja sõbralikul pererahval, kes meid lahkelt oma suvekodu valdustesse lubas.

Kiiti!