3.10.2015 Tartu linnamaratoni 10km

Jooksuaasta 2015 on mul möödunud rekordite osas üsna tagasihoidlikult, mis siinkohal tähendab seda, et tegelikult polegi ma mitte ühelgi distantsil sel aastal oma isiklikku rekordit parandanud. Seetõttu püstitasin endale sügishooajaks selge eesmärgi joosta veel sel aastal 10km-i alla 39 minuti. 

Esimeseks (teoreetiliseks)katseks sel teel võib pidada Tartu suvejooksul joostud aega 40:04 - vaid teoreetiline katse oli see sellepärast, et jooksma asudes teadsin, et mu vorm ei ole selliseks pingutuseks vastav ja lisaks ei soosinud seda ka liigselt soe ilm.

Katse number kaks - Tartu linnamaraton

Järjekorras neljas Tartu linnamaraton ja minul samas ka neljas kord sellest üritusest osa võtta :) Esimesel aastal jooksin 10km ajaga 44.27, teisel ja kolmandal aastal jooksin pooliku... 

Sel aastal startisin mõttega hea õnne korral alistada 39 minuti piir või joosta mõne sekundiga uus isiklik rekord või vähemalt aeg alla 40 minuti.

Seekord temperatuur enam ei kollitanud, küll aga oli päev üsna tuuline. Enne starti elasin veidi kaasa maratoni ja poolmaratoni lõpetajatele, tegin sooja ja vahetult enne starti katsusin lihaseid soojas hoida - ilm oli piisavalt soe, et joosta lühikeste riietega aga paigal seistes oleks pidanud midagi peal olema. 

Stardipauk ja...esimesed kilomeetrid kulgesid mõistlikult heas rütmis ja tundus, et äkki isegi on see 39 minuti piiri ründamine võimalik. Reaalsushinnang saabus peale nelja kilomeetri läbimist kui ma Sõpruse sillale Annelinna poole joostes väiksemast jooksjategrupist maha jäin ja peale sillalt mahakeeramist Atlantise poole üksinda vastutuules rühkima pidin. See 2,5km vastutuult kuni TÜ spordihooneni pani mulle ikka korraliku "kirve" kuna mitte kellegi seljatagust väikseks puhkuseks võtta polnud. Edasine jooks kulges nii, et jalad liikusid omas rütmis ja peas käis ainult üks mõte, mis oli umbes selline: "saaks aja ikka kuidagi alla 40-ne minuti". Lisaks tundsin kogu jooksu vältel, et pulss oli minukohta kuidagi kõrge. 

Finishijoon saabus õnneks siiski enne 40-ne minuti täitumist ja kuigi lõppaeg 39.49 (keskmine tempo 3:59) on minu isiklikus edetabelis auväärsel teisel kohal, siis pean ausalt ütlema, et sisuliselt see tulemus sel päeval mind kohe mitte kuidagi ei rahuldanud - no midagi jäi lihtsalt hinge kripeldama. Nagu tagantjärgi vaadates ka näha on, siis mu muidu igati vastutulelik ja töökindel geps on kusagil seal Kloostri tänava alguses träki logimise lõpetanud ja seega puudus mul lõpukilomeetritel joostes ka igasugune arusaam oma jooksutempost.

Õhtul tegime Miiko, Marguse ja tüdrukutega sauna, lõdvestasime lihaseid ja mõlgutasime mõtteid (jooksu)tulevikust... 

Katse number kolm - Saaremaa kolme päeva jooksu I etapp Kuressaares 16.oktoobril...aga see saabub alles kümne päeva pärast ja siis vaatame uuesti, et mis, kuidas ja miks :)

03.10.2015 Tartu Linnamaratoni 21,097

Alati olen soovinud osaleda mõnel pikemal jooksuvõistlusel Tartus, sest Tartu on sünnikodu. Linnamaraton tundus selleks ideaalne variant olevat. Otsustasin poolmaratoni kasuks, sest kuigi Tallinna Maratonist oleks taastumine enam-vähem välja vedanud, oli 2 nädalase vahega ees ootamas Saaremaa Kolmepäeva Jooks ja selleks puhuks poleks ilmselt enam jalgu korralikult jätkunud.

Auto sai Tartu Ülikooli peahoone lähedale pargitud ja starti jõudsin tund enne. See oli piisav kõikideks toiminguteks: materjalide võtmine, väike soojendus ning silmadega šoppamine korralikul raeplatsile püsti pandud spordimessil. Kahjuks oli see ka aeg väikeseks külmaks, sest olin jätnud pikad riided maha.

Poolmaraton startis kl 10:30 ja üllatavalt oli esimeseks stardigrupiks <1:20. See tähendas põhimõtteliselt kümmet jooksjat. Siiski õnnestus ilusasti kiirelt stardist minema saada, eelnevalt olin osade jooksjatega infot vahetanud, et mis tempo siis alguses võtta. Minu tempos mehed soovitasid kindlasti alguses rahulikult, sest lõpus on nn Toomemäe tõus, kus tempo pidi päris korralikult alla käima.

Pärast pauku olin esimesed 4-5 km enda tipptulemuse lootuses (Itaalias 2015 kevadel 1:22:53), kuid juba esimesed pehmel pinnasel joostud lõigukesed ja tõusev reljeef emajõe äärest Karlova linnaossa võtsid selle lootuse kiirelt.

Jooksu muutsid raskemaks ka nt Eedeni keskuse juures olev 180-kraadine tagasipööre lahtisel kruusal, kus oleksin äärepealt pikali kukkunud, suuremat sorti vastu-tuule-iilid, küllaltki palju pehmet pinnast ja siis muidugi lõpus see nn Toomemäe tõus, kus tempo käis korralikult alla, surudes pulsi ikka viimasele piirile.

Algselt püsisin erinevates gruppides, kuid kes oli liigselt kiire, kes liigselt aeglane - üsna peatselt pidin ikka üksi rassima. Kuniks püüdsin kinni mõned maratonijooksjad, kellele sain kesklinnas natuke motivatsiooni pakkuda. Seekord jäi isegi veidi aega naljatamiseks.

Tartu inimesed olid toredad ja ülikooli ees tundus mulle, et lausa üliõpilasselts pakkus omaalgatuslikult vett ja hõikeid. Janupunkte oli seekord minu jaoks täiesti piisavalt, sest ilm oli jahe. Muu koraldusega võis samuti täiesti rahule jääda.

Kokkuvõttes siis 21. koht ajaga 1:24:23 (tempo 4:00 min/km), 700 lõpetanud seast, paremuselt minu teine tulemus. Järgmisel päeval toimus Türi-Paide rahvajooks, mille jaoks end paljud tõenäoliselt hoidsid, mis võib seletada kiiremate jooksjate osas veidi väiksemat konkurentsi seekord.

Foto: Ramon Reimets

16.09.2015 Tallinna linnasprint

Kevadel sai ühekorraga registreeritud tervele Linnasprindi Tallinna hooajale. Kuna selle (paaris)orieneerumise demoürituse sügisene etapp toimus vaid loetud päevad peale SEB Tallinna maratoni, siis alguses Miiko tõrkus verbaalselt seda väikest vanalinna ringi kiirema tempoga jooksmast - lubas vaikselt sörkida...ja lubas seda korduvalt. Mina aga muudkui ässitasin teda takka, et "kui täiega ei pane, siis me ju ei võida"...ja tegin seda korduvalt. Tegelikkuses olin juba enne starti harjunud mõttega, et "heakene küll, kui ei jookse, siis vähemalt tiksume selle raja soliidselt läbi."

Saime siis Miikoga kolmapäeva õhtul peale tööd Vabaduse väljakul kokku ja tegime hästi lühikese soojendusjooksu ja venitamised. Panime numbrid ette, võtsime registratuurist kompostrilipiku, jaotasime tööülesanded (Miiko veab ja komposteerib, mina planeerin ja loen kaarti) ning suundusime starti. 

Kui meile startides kell käima pandi, siis haarasin kaardi ja esialgu kusagil 100 meetrit oli tõesti sörkjooks, mille jooksul panin paika generaalplaani, et Toompeale me ei tõuse ja teeme all-linna puhtaks - nii saime kätte mõlemad kohustuslikud ja ülejäänud vajalikud punktid ning ei pidanud veel väljapuhkamata jalgadele tõusu/langust tegema. Kui plaan tehtud, siis juhtus midagi mõnes mõttes ootamatut - Miiko hakkas jooksma ja võttis nn "veduri" kohustust ikka päris tõsiselt. Sain aru, et tema lubadust "kergest sörgist" uskudes olin seekord petta saanud. Pidin kohati ikka täitsa pingutama, et temast mitte maha jääda ja lõpumeetritel olin suisa hingetu - pulss sai viisakalt ikka üle 180 tõstetud. Põhimõttelisi vigu me orienteerudes ei teinud ja see tähendas, et kui me lõpetasime oma ca 3 kilomeetrise ringi, siis tõusime oma tulemusega 12:26 vähemalt esialgu liidriks.

  

 

Selline virtuaalne liidriks olemine tähendas aga seda, et me ei saanudki igaks-juhuks kohe minema minna ja pidime võistluskeskuses passima kuniks meie aeg üle joostakse, või siis autasustamise ära ootama. Kõhutunne ütles kohe, et ilmselt esimeseks me siiski ei tule, teiste kohtade osas ei osanud me aga midagi arvata. Esimene tiim, mis meid edestas suutis seda teha vaid kuue sekundiga - see tekitas teatava elevuse, et äkki me siiski seekord jõuame ka poodiumile. Viimaste võistluspaaride seas startinud kaks meespaari jooksid meie tulemuse aga veenva eduga üle ning seega kukkusime lõpparvestuses neljandaks - nii juhtus ka kevadel ning ka seekord jäid šampoonipudelid meile kättesaamatuks...veel. Aga me tahame ennast parandada selles osas.

sprindiässad ootamas oma lõppskoori