Maraton alla 3 tunni?
Juba pärast esimest 42,195 km pikkust jooksuvõistlust 2012. aastal, samuti Tallinnas, paelus mind idee joosta millalgi maraton kiiremini kui 3 tundi. Sageli küsitakse: miks sa nii palju jooksed või miks selline eesmärk, maraton alla 3 tunni? Sellele on palju vastuseid, mis kõik on õiged: soov ennast ja teisi ületada ning üllatada, inimloomule omane võistlemisvajadus, maagiline numbrikombinatsioon inimajaloos traditsiooniks kujunenud distantsil, protsessist ja tulemusest saadav tundmus, lausa ebainimlik vabaduse voolang ja siis see kõige põhilisem: Mr X ehk teisisõnu - lihtsalt peab jooksma, täpsemalt 14.1 km/h 42195 m järjest ja seda kõike alla kolme tunni.
Nendel põhjustel treenisin kolm aastat, väiksemate ning suuremate pausidega, sisustades muidugi aega ka muu eluga, et vabandada ebanormaalsust :).
Mõningad väljavõtted retseptikogumikust:
Ettevalmistus
Sel suvel (2015) pidasin jooksmisest erinevatel asjaoludel ligi ühe kuu pikkuse pausi (okei, sinna sisse kuulus üks jooks Põhja-Norras Tromsos ja üks 63 km pikkune orienteerumine... vt eelmised postitused). See oli just siis, kui oleks pidanud palju ning õige graafiku järgi Tallinna Maratoniks treenima. Augustis hakkasin natuke mahtu kasvamata. Kontrollisin vormi Rakvere Ööjooksul, kus 10km tulemus 37:38 näitas endalegi üllatuseks, et tegelikult peaks olema võimalik vorm ajastada nii, et sügismaratonil 3h graafikus püsida. Jõudsin neljandal nädalal enne maratoni enam-vähem järjele, läbides kokku 77km. Kolmandal nädalal enne maratoni oli maht 105 km. Näiteks, trennid perioodil: 24.-30.08 olid sellised:
E. Pikk jooks Võsul 27,7 km, tempo 4.33min/km
T. Lõdvestusjooks sõpradega 12,1 km, tempo 5.54min/km (pulss aeroobses)
K. Fartlek ehk mänglev jooks kiirendustega 18,1 km, avg tempo 4.44min/km
N. Lõdvestusjooks 12,5 km, tempo 5.55min/km (pulss aeroobses)
R. Vaba
L. Võistlus (ümber Ülemiste järve) 13,8 km, tempo 4.03min/km
P. Pikem jooks sõpradega 21 km, tempo 5.42min/km (pulss enamus aega aeroobses)
Kaks nädalat enne Tallinna maratonipidu lootsin, et suudan korraliku puhkamisega karmimalt treenitud nädalast tekkinud väsimust siiski kompenseerida. Mahu vähendamise kohta enne maratoni räägitakse väga erinevaid lugusid, kuid enda jaoks olen välja töötanud oma enesetunnet arvestava programmi, mille lühisisuks on see, et tuleb teha väga madala pulsiga jookse ja aeg-ajalt toonust hoidvaid lühikesi lõike, et end valmisolekus hoida. Oluliselt rohkem oli vabu päevi ja kilometraaž oli samuti palju palju väiksem.
Maratonieelsetel nädalatel toitusin normaalselt ilma eridieeti pidamata, kuid siiski suures osas taimselt. Avastasin igasugused road avokaadodega. Üritasin järgida ööpeävarütmi, magades korralikult ja vältida ebatavalisi stressi suurendavaid tegevusi. Paar päeva enne hakkasin korralikult pastat, pruuni riisi jm süsivesikurikast toitu ja mineraalvett tankima.
Kuna mul treenerit pole, siis olen veendunud, et kogu ettevalmistusprotsessis on ka palju, mida korrigeerida.
Maratonipäev
Starti jõudsin pigem veidi hilja. Lisaks vetsujärjekorrale tuli seekord seista isegi koti ära andmise järjekorras. Tegin kuskil 500m sörkjooksu ja mõned venitused põhilihasgruppidele. Seejärel koridori, eelmise aasta kohaga 81 sain esimesse selektsiooni, kus mh Keenia profid juba ootasid.
Avapaugu andis Roman Fosti, kes siinkohal tutvustamist ei vaja. Esimene kilomeeter kulus suures osas massis liikumiseks (tempo 4:26). Kolmetunni tempomeister oli taaskord M. Pirksaar, kelle vedamisel need 2 järjestikust poolmaratoni tiiru lahti läksid. Kohe teisest kilomeetrist alates sundis tempomeister tempo juba 3 tunni omaks ja juba 6-7 km pärast näitas pulsikell prognoositavaks maratoniajaks alla 3 tunni. Kehaanalüüsi start kupli all tähistas ühtlasi peo algust!
Joogipunkte jätkus piisavalt algusest peale, kuigi paar korda võtsin vett ka teistelt pakkujatelt. Endale olin planeerinud 5 geeli, mille võtsin enam vähem 30 minuti järel, kuid siiski arvestades enesetunnet. Joogipunktides oli korralik rahmimine. Mida aeg edasi, seda paremaks see läks, sest grupp õppis tegutsema selliselt, et esimesed ei võtnud jooke kohe esimestelt laudadelt, vaid keskelt-lõpust. Tempomeister kamandas järjepidevalt ja õigustatult rattureid jooksurajalt minema ning samuti sundis maha mõned emotsionaalsemad sõnavahetused. Kõik ikka selleks, et energiat ka 40-42 kilomeetrile jääks. Üks hull jooksis meie grupis 34 km samal ajal korvpalli põrgatades, see oli Guinnessi raamatusse pääsenud M. Medar.
Ergutajatest puudust ei tulnud ja jooksule aitasid kaasa ka paljud tuttavad, kes nimepidi hõikasid. Äratundmisrõõm on alati mõlemapoolselt väga hea energiasüst.
Esimese spliti kohta suurt uudist polegi, ajaks 1.30.44. Enesetunne oli igati okei. Teise ringi 30. km peal näitas termomeeter käe peal, et pump hakkab kiiremini käima. Vaatamata suuremale treeningule võrreldes eelmise hooajaga, polnud ikkagi harjunud nii kiiresti nii kaua jooksma. Tempomeister hoidis ikka korralikult tagasi kõiki ja lubas alles Russalka juures minna, kel jõudu. Nii läksimegi neljakesi eest ära, sain kilomeetri ajad 4.00 kanti. Teadsin, et lõpus läheb seda väikest edumaad vaja. Viimased kilomeetrid olid vanalinnas tõusudel ääretult keerulised, kuid üllatuseks drastiliselt tempo ei langenudki, läks sinna 4.20 peale (40-42. km). 3h grupp oli laiali, algsest 75 jooksjast üksikud järel.
Peopreemiana pakkus 13. september mulle maratoni ajaks 2:59:29 (neto), bruto aeg siis kolm sekundit aeglasem. Emotsioonid laes ja puhkus on välja teenitud. Tore oli juba finišis oma inimestel kätt suruda. Hästi sai süüa, juua ning massaaž kosutas koheselt. Ootasin ära ka Ramoni finišeerumise, et ka ise ergutaja rolli korraks astuda. Poiss nägi palju parem välja kui mina.
Esimest korda Aafrika mandrilt välja tulnud K. Tonui, kellele kaotasin 41 minutiga, ütles sel palaval jooksupäeval, et tema nii jahedas pole jooksnudki, tuul puhus mere ääres ikka korralikult.
Tõendusmaterjal:
Mis edasi?
Mõneks ajaks tuleb nüüd rahulikult võtta. Nii konkreetseid ning suuri eesmärke hetkel jooksjana endale seadnud pole kui oli maraton alla 3h projekt. Jooksusussid jäävad ikka koridori ning lähevad kindlasti ka jalga. Loodetavasti kitsenevad tulevikus ka ajalimiidid, kuid seejuures laieneb haardeulatus ka teistele väljakutsetele.