Kuidas Tartu jooksusepikud Seakisaga Saaremaal käisid

Kolm punkti kõigile, kes pakkusid autoga. Auhinnad saab kätte pärast 43nda Saaremaa Kolme Päeva jooksu finišit. Autoga sõitsime Saaremaale jah, ainult, et see polnud küsimus vaid postituse pealkiri.

Asjast pisut lähemalt ka. Seanahka polnud Saaremaa 42. Kolme Päeva Jooksul kellelgi plaanis vedada. Saaremaa on selleks liiga kaugel. Niisiis, reede, laupäeva ja pühapäeva, vastavalt 10 000, 16 195 ja 16 000 meetrit tuli läbida täie tõsidusega. Alustuseks eesmärk: ei rohkem ega vähem kui kõigile 10K isiklikud rekordid. Peo sai rikkuda ainult halb ilm, mis jäi vist Leetu. Etteruttavalt võib öelda, et ilmad olid kõigil jooksupäevadel sisuliselt kuldsed, niiet suur-suur tänu korraldajatele!

10K – 16.10.2015

Start anti Kuressaares täpselt nii nagu oli kokkulepitud, 16.30. Mina panin oma kella stardipaugu ehmatusest toibudes käima, siis uuesti kinni ja siis uuesti käima. Algaja värk vist. Ja eks ma olin ikka õnnelik ka ja siis sellised asjad vahel juhtuvad, et vajutad ühe asemel kolm korda seda kella nuppu.

Stardist kappasid sõbrad Miiko ja Ramon hästi kiiresti minema. Kusjuures arvestasin sellega juba Virtsus praamijärjekorras oodates, et mul tuleb iga ühist hetke semude seltsis nautida, sest pärast starti ma mõnda aega neid jälle ei näe. Ja siis on mul põhjust ainult ennast süüdistada, kui me enne starti liiga vähe suhtlesime.

Ramonit ma siiski veel mõnesaja meetri jooksul nägin, selg minu poole, valge särk reetis teda. Siis ta kadus.

Üldiselt mulle väga meeldis see 10ne kilomeetri ring. Sai joosta nii autoteel kui tee ääres, tühermaal, eramajade vahel, mööda paneelmajade kõrvalt ja surnuaia servast, tallata kruusal, murukamaral ja asfaldil. Ühesõnaga - mõnus ja mitmekesine rada, mis profiililt pigem tasane.

Taktika oli mul lihtne: proovin esimesed kolm-neli kilomeetrit ennast mitte kinni joosta. Hoian ühtlast tempot ja ei lase pulssi üle 170ne. See õnnestus. Lihtsalt mul on selline asi, et kuskil 5ndal kilomeetril hakkab alles hea olla ja siis panen auru juurde, sõltuvalt päevast. Nii läks ka reedel 10K joostes. Võtsin pärast 5K joogipunktis vett paar lonksu ja siis lisasin hoogu juurde.

Tore oli, keegi enam väga palju mööda ei jooksnudki, hakkasin hoopis ise mõnest kaaspingutajast mööda rühkima. Tänan südamest teede äärde kogunenud kaasaelajaid, kes valimatult kõigile jõudu soovisid. Ka see ergutajate efekt oli keres täitsa tunda: kui ikka positiivselt hõigutakse ja nähakse mõistvat (isegi kui see on kõigest näiline), miks ma seda teen (NB! ma isegi tihti ei mõista, aga joosta ikka meeldib), siis see tõesti aitab kaasa, sest tuleb ju ikka juurde panna, mitte jalga sirgu lasta. 

Vesi, kaasaelajad ja taktika tegid seega mulle suure heateo. Jooksin nagu jaksasin ja omaarust viimase kilomeetri veel eriti täiega. Aeg 42.03.6 tähistas elu esimest ametlikku 10K aega, isiklikku rekordit ja esimese võistlusjooksu esimese etapi võidukat läbimist. Sain ka auhinna, tõsi küll, loosiga – jooksuvõistluse ühe toetaja logoga teesärgi. Väga meeldiv!

16, 195 km – 17.10.2015

Start ja tegelikult kogu marsruut kulges Sõrve poolsaarel (geograafiahuvilistele, ca 30 km Lätist). Jalad tuletasid juba ärgates eelmist päeva meelda. Sai reedel ikka paar viimast kilomeetrit päris ruttu joostud ja osad lihased olid oma lihasmälus selle tunde pisut kangemal kujul hästi säilitanud. Siiski ei midagi hullu.

Seakisa punt oli koos oma suurepäraste naistreeneritest ihufotograaf-logistikutega Sõrves (kohalikus keeles “Sörves” toim) kohal. Tegime soojad ära ja eneselegi märkamatult ootasime juba stardipauku. Soov oli joosta hästi ja mitte alla anda. Minu taktika laias laastus endine, esimesed kilomeetrid rahulikult ja siis tasapisi kiiremaks. Kuulsin stardis, et keegi kogenud jooksuhärra soovitas ka oma tuttavale, et ei siin pole kuskile kiiret, võtad alguse rahulikult ja pärast töötad aja kenasti tagasi. Pärast kuuldut oli mul endal ka kindlam olla. Õige jutt!

Pauk käis, vahetult enne seda vajutasin ühe korra pulsikella nuppu ja jooksin. Sõbrad Ramon ja Miiko olid jälle kadunud. Mõtlesin esimesed 2 kilomeetrit veel nendele asjadele, mida neile oleks tahtnud öelda. Asjata. 

Pidin seega veel 14, 195 km nende meestega jutupuhumist ootama, õigemini jooksma.

Rada oli tore, olustik suurepärane. Jooksin ennast taas esimesed 4-5 km soojaks. Mingis mõttes tundus nigu raskem kui möödunud päeval 10K joostes, aga käekell vaidles vastu. Kella järgi paistis minu teise päeva jooksupidu isegi sutsu kiirem, kohati. 

Mis siis veel teisel päeval põnevat juhtus? Võtsin appi ka keelatud ainete nimekirja kuuluvate ainete hulka mittekuuluvad ained. Need olid geelsegu kujul ühes 60 grammises pakis kaasas. Geeli neelasin 8 km peal sisse, et saada rohkem eluvaimu.

Viimasel 3-4 kilomeetril sattusin punti, kus tundusid toredad kujud, kellele meeldib sport ja jooksmine. Neil olid särkidel logod ja kirjad ka peal, niiet ma arvasin, et küllap nad on oma spordiarmastust ka varem sellistel rahvaspordiüritustel teistega jaganud. Mina mõtlesin peas, et jagan oma armastust spordi ja nende härrade vastu sellega, et teen neile lõpuga ära. Osadele neist tegingi. Kiirendasin umbes 2,5 km enne finišit ja siis tõstsin järk-järgult veel tempot. 500m enne lõppu tegin lõpuspurdi vanade kergejõustikua-aegade mälestuseks. Lõpp hea, kõik hea! Aeg 1:10:52.6 

 

16 km – 18.10.2015

Tagasi Kuressaares.

Sellest, kas jalad öösel ja ärgates valutasid, eraldi ei räägi, vastus on jah. 

Ilmast võib küll rääkida. Hommik oli selge ja külm, korralik hall maas, 2-3 kraadi sooja. Tekkis õigustatud küsimus, kas jookseme kogu Seakisa kambaga liibukates?! Mina õigustasin vähemalt enda peas ja natuke vist Miikole ja Ramonile ka, et mina jooksen kindlalt lühikestega, sest eelnevad 2 päeva on olnud nii mõnus ja milleks seda mõnu mõne kraadi pärast rikkuda. 

Ajasime ennast pikas riietuses soojaks ning jätsime veidi enne starti üleliigsed asjad oma ustavatele ja parimatele abilistele. Aitäh Maris ja Marie! Jooksuks olime valmis siiski lühikestes.

 

Meeletust soojendusest aitas maha jahtuda asjaolu, et Kolme Päeva Jooksu viimane start anti pingerea esimesele üheksale mehele nagu jälitussõidus, ehk siis see aeg, mis mehi kahe päeva jooksul eraldama oli jäänud, tuli ülejäänud entusiastidel oodata ja kaasa elada. Kõigepealt startisid nemad ükshaaval ja siis läks rajale ülejäänud lõbus seltskond.

Lõbus oli kogu jooks. Eriti kuskil kruusateel, väikese metsa vahel enne Saaremaa golfiväljakuid. Seal hakkas ikkagi külm ka ja korraks mõtlesin, et mõtle kui ma jookseks pikkades, et mis tunne küll siis oleks. No aga see mõte ja tunne sai otsa koos metsateega. Siis oli jälle okei. 

Ootasin 8ndat kilomeetripunkti ja kaasa võetud spordigeeli manustamist rohkem kui praamisõitu tagasi mandrile. Siis ta tuli. 

Enne ja pärast seda mõtlesin korraks hästi aralt ka, et miks ma üldse jooksen, ja mis siis kui katkestaks?! No nii tobedast arutelust sain õnneks siis üle, kui teises joogipunktis, kuskil 10,5 km-l, vett kogemata kurku tõmbasin ja läkastasin, mis kole. Aga pea lõi klaariks.

Võidukalt ja traditsiooniks saanud lõpuspurdiga jõudsin finišisse! Mingi kutt tuli tagant veel eriti rajult ja hääletult, astus kaks viimast sammu, tähendab läbis finišikaare, enne mind. Temal hea meel, minul ka hea meel. 

1:12:04.7 näitas, et olin väsinud ja enesetunde järgi ilmselt ka seda, et raja lõpuosa mulle väga ei sobinud.

Kolme päeva kokkuvõttes aeg 3:05:00.9 andis 42. Saaremaa Kolme Päeva Jooksul 153nda koha. Tänan Miikot ja Ramonit, kes motiveerisid ja nõustasid ning kinkisid oma hea etteastega meile kolmele ehk Seakisa tiimile meeskondlikus arvestuses saatanliku 13nda koha. Mega!

Ja P.S. lõigus ei saa ütlemata jätta, et ööbimispaik Loode-Saaremaal andis kena merevaatega oma osa püsivalt heale tujule. Teine ja vähemalt sama tähtis roll oli suurepärasel reisiseltskonnal ja sõbralikul pererahval, kes meid lahkelt oma suvekodu valdustesse lubas.

Kiiti!

42. Saaremaa kolme päeva jooks - ennustus/kokkuvõte

Saaremaal käis tiimi "Seakisa" au ja värve kaitsmas kolm "jooksusepikut": Miiko, Ramon ja Sander. Enne esimest jooksu ehk kusagil seal keset reedest päeva lajatas Miiko äkitselt lauale paberilipiku koos pastakaga ning käratas: "Ennustagem!"...nojah...kribasime siis nii enda kui teiste arvatavad tulemused sinna samale paberilipikule nii hästi kui parasjagu oskasime. 

Kokku sai lepitud, et ennustusvõistluse võitja on see kes kõige vähem ajaliselt mööda paneb ja sealjuures pole vahet kas see on ajaliselt + või -, oluline on eksimusete summeeritud absoluutväärtus ja kellel see väikseim on, see ongi võitja. Auhinnaks pandi iga osaleja poolt ühisesse potti paar teoreetilist õlut, mille võitjale üleandmine pidi toimuma määratlemata ajal tulevikus.

Miiko võttis ennustamisel aluseks eelmise aasta tulemused, Sander jõllitas lampi ja mina usaldasin kõhutunnet. Ülesvõte originaalist on siin alloleval pildil näha koos tulemuste ning esialgsete arvestustega. 

Mis siis lõpuks peale kolme jooksupäeva selgus:

1. Esimesel päeval jooksime kõik uued isiklikud 10km rekordid :)
2. Tagantjärgi kontrollides selgus, et Ramon ei oska endiselt peast arvutada ja selle tõestamiseks panin kaasa alloleva tabeli, mille on arvuti valemitega genereerinud - õnneks see ennustusvõistluse üldjärjestust siiski ei muutnud.
3. Meie omavahelised suhtelised kohad lõpuprotokollis kujunesid samasuguseks nagu ennustatuna - Miiko esimene, Ramon teine ja Sander kolmas.
4. Esimese ja teise päev tulemused pakkus kõige täpsemalt Ramon.
5. Kolmanda päeva tulemuse ennustas kõige täpsemini Sander.
6. Miiko on täitsa keskpärane ennustaja.
7. Omavahelise ennustusvõistluse üldvõitjaks osutus Ramon.

Tegelikult peaks veel sellise arvestuse ka tegema, et kes kelle üldaega kõige täpsemalt pakkus...õhtul äkki isegi teen:)

EDIT

Käisin tabeli veel korra üle ning arvutasin üldaegade erinevused ning selgus, et kõige täpsemalt ennustas Miiko lõppaja Sander, kes eksis sealjuures vaid kolme (!) sekundiga. Ramoni ja Sanderi lõppaja pakkus aga kõige täpsemalt Ramon, kes eksis vastavalt 16 sekundi ja 1:59-ga. Miiko oli ka selles arvestuses üsna keskpärane ennustaja, kui välja arvata asjaolu, et ta oli iseenda tulemuse suhtes kõige pessimistlikumalt meelestatud. Põhimõtteliselt sama lugu oli ka Sanderi endale pakutud ajaga aga siin peab arvestama seda, et kuna tal puudus varasem võistluskogemus, siis oli tal ka raske oma sooritust ette hinnata.

3.10.2015 Tartu linnamaratoni 10km

Jooksuaasta 2015 on mul möödunud rekordite osas üsna tagasihoidlikult, mis siinkohal tähendab seda, et tegelikult polegi ma mitte ühelgi distantsil sel aastal oma isiklikku rekordit parandanud. Seetõttu püstitasin endale sügishooajaks selge eesmärgi joosta veel sel aastal 10km-i alla 39 minuti. 

Esimeseks (teoreetiliseks)katseks sel teel võib pidada Tartu suvejooksul joostud aega 40:04 - vaid teoreetiline katse oli see sellepärast, et jooksma asudes teadsin, et mu vorm ei ole selliseks pingutuseks vastav ja lisaks ei soosinud seda ka liigselt soe ilm.

Katse number kaks - Tartu linnamaraton

Järjekorras neljas Tartu linnamaraton ja minul samas ka neljas kord sellest üritusest osa võtta :) Esimesel aastal jooksin 10km ajaga 44.27, teisel ja kolmandal aastal jooksin pooliku... 

Sel aastal startisin mõttega hea õnne korral alistada 39 minuti piir või joosta mõne sekundiga uus isiklik rekord või vähemalt aeg alla 40 minuti.

Seekord temperatuur enam ei kollitanud, küll aga oli päev üsna tuuline. Enne starti elasin veidi kaasa maratoni ja poolmaratoni lõpetajatele, tegin sooja ja vahetult enne starti katsusin lihaseid soojas hoida - ilm oli piisavalt soe, et joosta lühikeste riietega aga paigal seistes oleks pidanud midagi peal olema. 

Stardipauk ja...esimesed kilomeetrid kulgesid mõistlikult heas rütmis ja tundus, et äkki isegi on see 39 minuti piiri ründamine võimalik. Reaalsushinnang saabus peale nelja kilomeetri läbimist kui ma Sõpruse sillale Annelinna poole joostes väiksemast jooksjategrupist maha jäin ja peale sillalt mahakeeramist Atlantise poole üksinda vastutuules rühkima pidin. See 2,5km vastutuult kuni TÜ spordihooneni pani mulle ikka korraliku "kirve" kuna mitte kellegi seljatagust väikseks puhkuseks võtta polnud. Edasine jooks kulges nii, et jalad liikusid omas rütmis ja peas käis ainult üks mõte, mis oli umbes selline: "saaks aja ikka kuidagi alla 40-ne minuti". Lisaks tundsin kogu jooksu vältel, et pulss oli minukohta kuidagi kõrge. 

Finishijoon saabus õnneks siiski enne 40-ne minuti täitumist ja kuigi lõppaeg 39.49 (keskmine tempo 3:59) on minu isiklikus edetabelis auväärsel teisel kohal, siis pean ausalt ütlema, et sisuliselt see tulemus sel päeval mind kohe mitte kuidagi ei rahuldanud - no midagi jäi lihtsalt hinge kripeldama. Nagu tagantjärgi vaadates ka näha on, siis mu muidu igati vastutulelik ja töökindel geps on kusagil seal Kloostri tänava alguses träki logimise lõpetanud ja seega puudus mul lõpukilomeetritel joostes ka igasugune arusaam oma jooksutempost.

Õhtul tegime Miiko, Marguse ja tüdrukutega sauna, lõdvestasime lihaseid ja mõlgutasime mõtteid (jooksu)tulevikust... 

Katse number kolm - Saaremaa kolme päeva jooksu I etapp Kuressaares 16.oktoobril...aga see saabub alles kümne päeva pärast ja siis vaatame uuesti, et mis, kuidas ja miks :)